Eelmisel kümnendil üles võetud Riisipere-Haapsalu raudtee taastamine võib Lääne maavalitsuse tellitud analüüsi hinnangul olla senisest otstarbekam, kuna lõiku kasutaksid valdavalt reisirongid.

Tänavu möödub 20 aastat päevast, mil Balti jaamast väljus viimane liinirong Haapsalu suunal. 22. septembril 1995 teele asunud veduri saatsid ära kümned raudteehuvilised, kes kuusepärgadega ehitud DR1A diiselrongi juures end ajaloolisele grupifotole seadsid. Erinevates jaamades oli ärasaatjaid sadu.

Rongiliiklus kuurortlinna ja Harjumaa vahel seiskus alles üheksa aastat hiljem. 1997. aasta novembrist kuulus trass osaühingule Haapsalu Raudtee, mis 2004. aastal likvideeritud lõigul kaubarongidega opereeris.

Kolmkümmend aastat Edelaraudteel vedurijuhina töötanud Neeme Sihvi sõnul oleks kadunud haru taastamine vajalik eelkõige Läänemaale, kuid ka Harjumaale ning riigile tervikuna.

Arengumootor piirkonnale

Sihvi hinnangul välistaks raudtee taasavamine ääremaastumise ohu, oleks mugav ja kiire transpordivahend töötajatele ja õpilastele ning kahandaks koormust maanteedel. “Eraldi teema on turism, sest ühendus Rohukülaga teeks ka Hiiumaale kui ka Vormsile, Läänemaale ning osalt Saaremaale pääsemise senisest kiiremaks ja mugavamaks.”

1905. aastal valminud liin on jäänud küll minevikku, kuid osa ajaloolisest raudteest on tänini kasutusel. Keilast Riisiperre sõidab argipäeviti 12 rongi, kusjuures hiljuti lõppenud renoveerimise tulemusel viidi jaamavaheliste teede piirkiirus sel lõigul 120 kilomeetrini tunnis.

Nissi vallavanema Peedo Kesseli sõnul avaldaks olemasoleva trassi pikendamine ainuüksi kuue kilomeetri võrra positiivset mõju Turbale ja selle ümbrusele. “Nissi valla tööga hõivatutest käib 64% tööl väljaspool Nissi valda. Sealhulgas 48% Tallinnas, Saue linnas ja Keila linnas,” lausub Kessel. “Gümnaasiumi Nissi vallas ei ole, gümnasistid käivad koolis peamiselt Tallinnas. Tööl ja koolis käimiseks on parim transpordivahend rong. Seda hüve saavad kasutada siiski vaid pooled valla elanikest ehk Riisipere ja selle ümbruse elanikud,” lisab ta.

Neeme Sihvi sõnul ei ole Eestis täna raudteeliine, mis teeniksid reisijateveost tingitud kulutused tagasi. “Dotatsioon jääb, kuid küsimus on mõistlikkuses ja sõiduplaanide läbimõtlemises,” ütleb Sihv. “Kui võtta see sama Keila-Riisipere lõik, siis sel on küllalt hea täituvus just hommikuti ja õhtuti. Haapsalu rong liiguks osalt samal trassil ning muudaks Keila-Riisipere veelgi parema piletitulu osakaaluga lõiguks,” selgitab ta.

Haapsalu raudtee taastamise poolt on ka Keila linnapea Enno Fels. “Raudtee olemasolu on tegelikult väga suur pluss kohalikule omavalitsusele. Meie jaoks on tegemist väga vajaliku transpordiliigiga ning ma isegi arvan, et ka Haapsalule on see suures osas ellujäämise küsimus,” räägib Fels.

Peedo Kesseli sõnul võib ka linna poolt maale elama asuvate inimeste puhul märgata seda, et enamasti on piiriks Riisipere ning Turba jääb inimestele liialt kaugeks. “Teisalt ei ole Nissi vald püüdnud Riisipere-Turba lõiku Haapsalu raudteest kuidagi esile ja tähtsamaks tõsta. Tunnustame Lääne maavalitsust raudtee taastamise eestvõitlejana ning seal, kus võimalik, räägime kaasa.”

Vajalik ettevõtmine

Neeme Sihvi hinnangul ei ole Haapsalu haru taastamine sugugi võimatu. “Tegemist on põhiliselt ikkagi regionaalse projektiga, mis lisaks mugavale sõiduvõimalusele annab sotsiaalset tulu ka erinevatele majutusasustustele, kohvikutele, spaadele ja muudele ettevõtetele.”

Kanal 8 eetris nähtava saate “Liiprid, mis võiksid kõnelda” juht Sihv usub, et eelisjärjekorras tuleks tegutseda nii Haapsalu kui ka Võru reisirongiliiklusega. “Rail Balticu näol on ühendus Euroopaga väga tähtis, kuid kohalike harude maksumus võrreldes üle-euroopalise raudteega on marginaalne,” ütleb Sihv. “Rail Baltic on pikaajaline protsess. Sellega tuleb tegelda, aga neid projekte ei saagi teatud mõttes võrrelda.”

Ka Enno Fels kinnitab, et riigisisene raudteevõrk on tähtsaim. “Saan aru, et tegemist on suurte summadega, kuid hoian Läänemaale pöialt. Võrreldes Rail Balticuga on Haapsalu osa suhteliselt tühine. Ühendus Euroopaga on tore, aga Haapsaluga hädavajalik.”

RONGIÜHENDUS LÄÄNEMAAGA
Mullu novembris tellis Lääne maavalitsus Konsultatsioonistuudio OÜ-lt analüüsi, mis annab ülevaate taastatud Riisipere-Haapsalu-Rohuküla raudteelõigu hoolduskuludest.
Raudtee taastamisel ei arvestata kaubaveoga. Reisirongid Stadler FLIRT on kaubarongidest kergemad ning kulutavad seeläbi raudtee rööpaid, liipreid ja pööranguid vähem. Ühtlasi kahandab see ka ehitus- ja hoolduskulusid.
Uute Stadler FLIRT reisirongidega oleks raudteelõik Tallinnast Haapsallu läbitav umbes tunni ajaga. Selle hulka on arvestatud ekspressrongi teele jäävad 3 või 4 peatust.

Kommentaar
LAURI LUIK
Riigikogu liige, Haapsalu raudtee toetusrühma esimees

Mul on hea meel, et 16 riigikogu liiget on otsustanud Haapsalu raudtee toetusrühmaga liituda, see on “kõva sõna”. Toetusrühma eesmärk on avaldada toetust Haapsalu raudtee taastamise ideele ning erinevates töörühmades ja aruteludel raudtee taastamise eest seista. See on pikk protsess ning tänases faasis hinnates on astutud sammud olnud igal juhul abiks. Ma loodan, et kõik saadikud, kes on toetusrühmaga liitunud, peavad seda meeles ka edasistes raudtee teemalistes aruteludes ning seisavad meie ühise eesmärgi realiseerimise eest. Nagu toetusrühma liikmete nimekirjast näha, ei ole toetajad ainult Läänemaa ja Hiiumaa inimesed, nad on erinevaist Eesti paigust. Saadakse aru, et Läänemaa on raudteeühenduse puudumisega ebavõrdses seisus, kui võrrelda teiste mandri-Eesti maakondadega.
Võtmekoht on uue koalitsioonileppe sõlmimine 2015. aasta märtsis. Kui seal suudetakse saavutada konsensus, siis suudame kiirelt edasi minna. Kui kokkulepet ei saavutata, siis võitleme Haapsalu raudtee taastamise nimel edasi. Suured asjad ei pruugi juhtuda päevapealt, kuid kui alla anda, siis ei juhtu nad kunagi. Alla ei tohi anda!

Eesti riik on üks tervik. Iga maakond on osake ketist, sellest samast, mis ka veerandsaja aasta eest meid ühendas. Seega on väga oluline teadvustada, et ka Läänemaal, Saaremaal, Hiiumaal, kuid ka Ida-Virumaal, Põlvamaal, Harjumaal (sh Tallinnas) jne on kõik meie inimesed. Elu peab olema ühtviisi elamisväärne nii Tallinnas kui ka Haapsalus jne. Elu väljaspool suuri keskusi on paratamatult kallim. Kui me soovime, et elu säiliks ka väiksemates Eesti piirkondades, siis tuleb sellesse panustada. Ka näiteks Läänemaa (jt maakondade) inimestel peavad olema võimalused oma kodukohas tasuvat tööd leida ning oma peret ülal pidada, tarbida olulisemaid teenuseid ning kasutada taristut. Lisaks sellele, et tuhatkond inimest sõidab täna Läänemaalt iga päev pealinna tööle ja tagasi, oleks raudtee kindlasti ka suureks turismiarengu mootoriks, mis on Lääne-Eesti üks peamisi elatusallikaid. Seega, kui Eesti piirkondadel läheb hästi, siis läheb ka Eestil tervikuna hästi. Haapsalu raudtee taastamise plaani tuleks just sedasi ka võtta.