„Ütlen teile järgmist – tänase poliitilise režiimiga ei ole meil lootustki Euroopaga taas ühineda. Meil on vaja valida teistsugune valitsus, mis lõpetaks selle loo Ukrainaga ja ehitaks üles normaalsed suhted Euroopa riikidega. Et naaseksime normaalsuse juurde.“
Sellised sõnad kõlasid vene poliitiku, endise Riigiduuma saadiku Boriss Nadeždini suust kremlimeelse telekanali NTV otsesaates. Veel enam! „Tuleval aastal on presidendivalimised, meil tuleb valida keegi teine kui Putin ning kõik läheb hästi,“ jätkas Nadeždin. NTV saatejuht reageeris nendele sõnadele momentaalselt. „Valijad kuulavad sind ja teevad täpselt vastupidist,“ teatas ta saadet pausile pannes.
Paneb imestama?
Paneb imestama küll. Mitte see, et saatejuht saate pausile pani, vaid et Venemaa telekanalis keegi julges presidenti kritiseerida. Tema põhisõnumile vastu seista. Tundub, et seekord siiski mitte. Boriss Nadeždin on parempoolsete läänemeelsete hulgas tegutsenud pea kolmkümmend aastat.
Ta on teinud koostööd liberaalsete vaadete poolest tuntud Aleksei Kudrini ja Sergei Kirijenkoga. Tihti olnud peksupoiss. Nagu ta aatekaaslasedki. See ei seganud teda Venemaal käimasolevatel presidendivalimistel kandideerimast. Tema põhiline sõnum rahvale oli sama, mis ta telekaamerate eeski välja ütles – sõja lõpetamine.
Oma meeskonna kinnitusel kogus ta kampaania käigus üle 200 000 toetusallkirja. Nüüd, veebruari esimesel nädalal, teatas Nadeždin oma sotsiaalmeediakontol, et Venemaa keskvalimiskomisjon ei registreerinud teda presidendikandidaadiks. Valimiskomisjoni väitel olid Nadeždini poolt esitatud enam kui 100 000 allkirja seas ka „surnud hinged“.
Esimest korda ajaloos on Venemaal tagaotsitav teise riigi peaminister, Eesti peaminister Kaja Kallas.
„Allkirjades leidub vigu, mis tekitavad üllatust,“ täpsustas keskvalimiskomisjoni asejuht Nikolai Bulajev. „Kui me näeme allkirju andmas kümneid ja kümneid inimesi, kes ei ole enam elus, tõstatub küsimus eetiliste normide puhtusest, muuhulgas allkirjade kogujate poolt,“ vahendas Venemaa uudisteagentuur TASS.
Just need sõnad – „me näeme allkirju andmas“ – häirisidki Kremli peremeest kõige rohkem. Sest Venemaa suurlinnade tänavatel nähti tõepoolest inimesi tundide kaupa järjekorras seismas, et anda allkiri Boriss Nadeždini kandideerimise toetuseks. Et nad surnud olid, on vähetõenäoline. Vaevalt see, et Nadeždinit kandideerima ei lastud, kedagi üllatab. Pigem üllatab see, et tal nii kaua tegutseda lasti. Venemaa on Venemaa, võib kogu selle seiga peale vaid käega rehmata.
Aga mis meie paremad oleme?
Samal ajal, mil Nadeždinile teatati otsusest teda mitte kandideerima lasta, juhtus meil sama. Peaminister Kaja Kallas postitas Reformierakonna meililistis avaliku kirja ekspeaministrile, praegusele Europarlamendi liikmele Andrus Ansipile, milles ta palus Ansipil mitte kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel.
„Hea Andrus,“ kirjutab Kallas erakonna siselisti kaudu saadetud kirjas. „Olen selle kirja ammu kirjutanud ja siiani kahelnud, kas seda kirja saata. Aga kuna täna algab kandidaatide esitamine Euroopa Parlamendi valimisteks, siis ikkagi saadan. Ma loodan, et sa ei tule küsima erakonna toetust kandideerimiseks Euroopa Parlamendi valimistel.“ /…/
„Tulevatele Euroopa Parlamendi valimistele lähevad kõik erakonnad Reformierakonna, valitsuse ja Kaja Kallase vastase kampaaniaga. Arvestades, et see on ka sinu platvorm, siis miks peaks seda tegema Reformierakonna nime all?“ lõpetas Kallas.
Kallase-Ansipi tülis pole midagi uut. Lõõmama lõi see 2012. aasta novembris, mil Riigikogu liige Kaja Kallas postitas pärast Reformierakonna rahastamisskandaali ehk Silvergate’i puhkemist oma blogis, et „poliitiline lahendus olukorrale peab sündima arutelude käigus, kuid nii kaua, kui probleemi eitatakse, lahendust ei sünni.“
Kallas süüdistas siis nii oma erakonnakaaslasest peaminister Andrus Ansipit kui ka justiitsminister Kristen Michaeli faktidega vassimises. Michael astuski kuu aja pärast, 12. detsembril tagasi. Pärast neid sündmusi on Andrus Ansip jätnud Kaja Kallase kohta harva midagi arvamata. Kui ta muidugi on leidnud, et asi arvamist väärt on.
Covid-19 ajal teravnesid suhted eriti. Ansip kritiseeris mitmel korral vaktsineerimist korraldanud sotsiaalministri Tanel Kiige saamatust, tuues võrdluseks põhjamaad, kus vaktsineerimise tõttu on koroonasurmade arv tunduvalt madalam. Ei jätnud Ansip Kallast kritiseerimata ka idavedude skandaali puhkedes.
Pärast idavedude avalikuks saamist langes Kaja Kallase toetusprotsent enneolematult madalale. Viimaste küsitluste andmeil toetab Kallase lahkumist peaministri ametist 71% valijaist, Reformierakonna toetus on pool valimiseelsest, 16,7%. Milline ekspeaminister ei kritiseeriks sellises seisus erakonna juhtimist, eriti juhti?
Ootamatu abi Venemaalt
Abi meie peaministrile tuli sealt, kust ta seda ilmselt kõige vähem oodata oskas. Venemaalt! „Esimest korda ajaloos on Venemaal tagaotsitav teise riigi peaminister, Eesti peaminister Kaja Kallas, kes on seisnud selle eest, et eemaldada avalikust ruumist Nõukogude monumendid,“ kirjutas läinud nädalal sõltumatu väljaanne Mediazona.
See pretsedenditu samm on kasvatanud Kaja Kallase toetust. Eriti Euroopas. Ei mäleta, et Andrus Ansipi kohta oleks välja antud vahistamismäärust, kuigi tema eestvedamisel 26. aprillil 2007 veeti ära pronkssõdur. Venemaalt saabus Eestisse küll Riigiduuma delegatsioon, kohtus Tallinna linnapea Edgar Savisaarega, nõudis Ansipi tagasiastumist ja lahkus. Ei enamat.
Samas Reformierakonna seestki saab Kallas aina enam kriitikat. Seda kinnitab mitme nimeka reformierakondlase avalik väljaastumine Ansipi toetuseks, soovitades tal kindlasti kandideerida. Üks toetajatest on erakonna juhatuse liige, endine justiits-, praegune kliimaminister Kristen Michael. Millega see sõnasõda lõpeb, pole teada. Ja kas üldse lõpeb. Kindlasti ei saa see otsa enne Europarlamendi valimisi.
Üks on aga siinkirjutaja arvates kindel: midagi eksistentsiaalset see erakonnale kaasa ei too. Nii nagu mõjutasid Keskerakonda väga oluliselt viimased esimehe valimised. Reformierakond läheb ikka edasi. Kas Kaja Kallase või Kallaseta, ei tea.
