Alates 16. märtsist on kõik meie koolid distantsõppel. Millised probleemid on selle sunnitud õppemeetodiga kerkinud, mida õpilased ja õpetajad talletavad tulevikuks? Arutlevad Kiili Gümnaasiumi õpetajad.
Milliseid aineid on raskem õppida ja õpetada distantsilt?
Tiina Teder, matemaatikaõpetaja: Kindlasti reaalaineid. Matemaatikas on üsna vähe õpilasele jõukohaseid iseseisvat lugemist eeldavaid tekste, mis aitaksid eriti vanema kooliastme õpilastel õppekavas nõutavaid teadmisi omandada. On olemas küll mõned õppevideod, aga need on pigem üksikute teemade kohta.
Külli Hansson, põhikooli matemaatikaõpetaja: Tahaksin öelda, et kindlasti reaalained, aga ei ole kindel. Üritan õpetajana leida võimalusi vahetuks suhtluseks, teen messengeris kõnet gruppidele ja olen lubanud endale küsimuste puhul helistada. Aga samas seisus on ju kõikide ainete õpetajad. Kui soovid, et õpilane areneks, siis panustad ju ja otsid uusi lahendusi.
Janika Lainemäe, tehnoloogiaõpetaja: Usun, et kõiki aineid on võimalik kaugõppe korras õppida ja õpetada, aga sellega on vaja harjuda.
Triin Brenner, põhikooli inglise ja eesti keele õpetaja: Ma arvan, et raske on igas aines. Õpetajana tunnen puudust sellest, et ei saa lastega klassiruumis asju läbi mängida, grammatikareegleid seletada jne. Kaugõppe teel võin kõik küll kirja panna ja olen alati avatud laste küsimustele, aga kui paljud tegelikult küsivad, kes aru saavad – seda ma ju ei tea. Seega olen otsustanud, et inglise keeles jääb grammatikaosade õppimine sellesse aega, kui kooli tagasi saame. Ka eesti keeles on mõned raskemad osad, mida tahaks lastega silmast-silma õppida-õpetada. Ka need jäävad tõenäoliselt maikuusse.
Eripedagoogid ja väikeklasside õpetajad (Kristiine Lebin, Kelly Lindeman ja Kristi Männilaan): Õpetame väikeklassides matemaatikat, kirjandust, eesti ja inglise keelt. Nendest ainetest on kõige keerulisem õpetada ja lastel iseseisvalt õppida inglise keelt ja matemaatikat. Inglise keeles vajavad lapsed palju abi nii lugemisel, tõlkimisel, hääldamisel ja ülesannete mõistmisel. Seega oleme teinud nendega tunde läbi Zoomi videokeskkonna. Kuid kindlasti on õpiraskustega lastel raske kõikides ainetes, kus tuleb palju lugeda ja loetud teksti põhjal tööd teha.
Millist vanuseastet on raskem õpetada?
Tiina Teder: Erinevates vanuseastmetes on erinevad keerulised momendid. Nooremate puhul on internetis saadaval palju rohkem erinevaid õpet toetavaid mänge ja keskkondi, kus õpilased saavad harjutada (peastarvutamist jms) ja seetõttu on selles vanuseastmes veidi lihtsam õpet korraldada.
Gümnaasiumi matemaatikas leidub ka erinevaid õppekeskkondi, kus saab midagi teha, aga igaüks neist läheneb teemadele omamoodi. Üldjuhul saab seal ehk õigeid vastuseid kontrollida, aga mitte koos samm-sammult ülesannet lahendada. Seetõttu on gümnaasiumiõpilaste õpetamine matemaatikas siiski oluliselt keerulisem. Kuna otsene suhtlus puudub, siis on väga raske aimata, mida õpilased hästi mõistavad ja millest on iseseisvalt raske aru saada.
Ajaloos on olnud palju oluliselt keerulisemaid olukordi. Kuid need põlvkonnad, kelle haridustee oli häiritud, ei jäänud rumalaks ja saamatuks.
Triin Brenner: Annan tunde 4., 5. ja 7. klassis. Võibolla 7. klass on ses suhtes keerulisem, et – nagu ette teada – on seal õpilasi, kes n-ö võtavad vabalt. Ma pole sugugi kindel, et kui jätan suuliselt läbi teha harjutusi, nad kõik ka seda teevad. Eks õppimine on muidugi õpilase enda vastutus, aga õpetajana mure ikka jääb.
Kas vanemad peavad oma lapsi praegu rohkem toetama kui tavaõppemeetodeid kasutades?
Triin Brenner: Kindlasti. Tunnitööde tegemine on nüüd ju kodus, puhtalt õpilase ja vanema vastutusel. Õpetaja on muidugi toeks ja küsimustele avatud, aga see pole ikka see. Lapsevanemana, tehes samal ajal oma tööd, pean paralleelselt tegelema ka oma 7. klassi õpilase õppetööga. Õnneks ta on üsna nutikas ja enamasti saab ise hakkama. Aga sundima peab ikka. Nüüd on temalgi rütm juba sees, täitsa ise avab hommikul Stuudiumi ja hakkab tööle, kuid esimesed päevad olid rasked. Olin nagu kubjas kukil kogu aeg.
Kas õpilased lõpetavad kevadel klassi/kooli sama edukalt nagu alati või jätab interneti teel õppimine oma “jälje” ka tunnistusele?
Riina Juga, ajaloo, ühiskonnaõpetuse ja majandusõppe õpetaja: Mis oleks üldse jälg tunnistusel? Jälg on kindlasti see, et otsesuhtlust klassikaaslastega ei ole. Õpetamine ei ole loengute pidamine, ka klassis peavad õpilased ise lugema/uurima/mõtlema/tegema e-ülesandeid jms. Loodan, et õpilaste iseseisvus suureneb, sest õpetaja ei ole kogu aeg käeulatuses. Vanemad ei peaks üleliia muretsema, nemad ei peagi oskama neid keskkondi kasutada, mida õpilased on harjunud koolis kasutama. Usun, et vanematele õpilastele sobib õppetöö korraldus, kus on võimalik oma töid/tegemisi teha endale sobival ajal. Ajaloos on olnud palju oluliselt keerulisemaid olukordi, kuid need põlvkonnad, kelle haridustee oli häiritud, ei jäänud rumalaks ja saamatuks.Kindlasti praegune õppetöö korraldus õpetab meid ja rikastab.
