Ilmselt ei ole Eestis ühtegi inimest, kes alahindaks päästeameti ja selle töötajate olulisust meie igapäevase turvalisuse tagamisel. Täna töötab päästeametis umbes 2100 inimest, enamik neist on päästjad. Just päästjad on need, kes tulevad meile kriitilistes olukordades appi, nii öösel kui päeval, küll tulekahjusid kustutama, liiklusõnnetustes autodesse kinnijäänud inimesi vabastama, keskonnareostust likvideerima või muid ohtlikke juhtumeid lahendama. Ilma nendeta oleks meil võimatu hakkama saada. Küsitluste järgi usaldavad ja tunnustavad inimesed kõikidest riigistruktuuridest ja -ametitest kõige enam just päästjaid.
Paraku ei saa öelda, et nende inimeste panust, kes on valmis iga päev enda eluga meie kõikide nimel riskima, osataks või tahetaks riigi tasandil väärtustada ja tunnustada, pakkudes neile töö ohtlikkuse ja pingelisusega võrreldavatki palka. Päästjate töötasud on tammunud juba aastaid paigal ning on täna oluliselt väiksemad, kui on Eesti keskmine palk. Oma 885-eurose brutopalgaga, kus on ka erinevad lisatasud, on nad riigisektori kõige madalamalt tasustatud töötajad. See ei ole õiglane. Algaja päästja palk on vaid veidi üle seitsmesaja euro, miinus maksud.
Päästjaid alla miinimumi
Erinevalt Eestist väärtustatakse päästjaid meie naaberriikides Lätis ja Leedus, kus vaatamata sellest, et elatustase on madalam, on päästjate palgad kõrgemad kui meil.
Suur osa päästjatest on sunnitud pere toitmiseks töötama lisaks ka teisel töökohal, kiirabiautode juhtidena, ehitustel jne. See tähendab jätkuvat terviserikkumist, stressi ja üleväsimust, mis on ohtlik nii neile endile kui ka teistele. Täna oleme olukorras, kus üha rohkem päästjaid lahkuvad tööle erasektorisse või hoopiski välismaale. Päästjate arv on langenud kaugele alla vajaliku miinimumi.
Töötajate keskmine iga kasvab päästeomandodes iga aastaga. 2017 luhtus enam kui kolmandik töölevõtu konkursse, sest kohale ei tulnud ühtegi huvilist või kui mõni tuligi, siis ei vastanud sätestatud tingimustele. Sama on olnud eelmistel aastatel. Päästja kandidaat peab olema keskharidusega, kriminaalkorras karistamata, tugev, hea tervisega ja valmis meeskonnatööks. Suurim põhjus, miks uusi inimesi peale ei tule ja vanad lahkuvad, on selge – väike töötasu.
Et päästja keskmine palk kasvaks Eesti keskmisega võrdseks, on vaja 15 miljonit eurot.
Seni on väidetud, et päästjate prestiiž on niigi kõrge ja seetõttu pole palka vaja tõsta. Nüüd, kui olukord on muutunud kriitiliseks ja päästjad on ähvardanud streigiga (ilma et päästetegevus kannataks), kuigi seadus seda neile ei luba, on sotsist siseminister Anvelt lubanud anda päästeametile juurde üheksa miljonit. See on oluliselt vähem, kui oleks vaja päästjate palkade vähegi konkurentsivõimeliseks tegemiseks ja nende lahkumise peatamiseks. Et päästja keskmine palk kasvaks Eesti keskmisega võrdseks, on vaja 15 miljonit eurot. Valitsus väidab, et enamaks ei olevat lihtsalt raha.
Kui heidame pilgu valitsuse vastutustundetule rahaga ümberkäimisele, siis on sellised vabandused enam kui küünilised. Raha oleks paju rohkemaks ja sellest jätkuks mujalegi – meditsiini- ja kultuuritöötajatele, õpetajatele, puuetega inimestele, pensionäridele jne, kuid vasakvalitsusel puudub elementaarnegi majandusalane kompetents ja hoolivus meie enda inimeste hea käekäigu vastu.
Lootus jääb
Äärmiselt rumala maksupoliitikaga on tekitatud alkoholiralli Lätti, mille tõttu oleme pelgalt alkoholiaktsiisi ära andnud pea sada miljonit eurot, järgmisel aastal kasvab see summa veelgi. Lisaks käibe- ja tulumaks ning kümned miljonid, mida tõid siia Soome turistid. Täna käivad nad autode ja lausa bussidega Lätis. Mitukümmend miljonit oleme kaotanud kõrge kütuseaktsiisi tõttu – Eestis ei ole enam vist ühtegi transpordifirmat, kes siit kütust ostaks. Kreekale oleme andnud ESMi kaudu ca 150 miljonit eurot ja lisagarantii kolme miljardi eest. Nüüd tahetakse kulutada ca 40 miljonit tasuta sõidu võimaldamiseks maakonnaülestes bussiliinides, mis on juba ette läbikukkumisele määratud, kuigi võib esmapilgul tunduda ahvatlev. Seetõttu seda enne valimisi tehaksegi. Sellise eelise andmine valitud bussifirmadele tähendab kõlvatut konkurentsi, mis paneb kahtluse alla suure osa kommertsbussiliinide säilimise. Tagajärjeks on olukorra üldine halvenemine. Lisaks on valitsus teatanud, et olukorras, kus meilt EL toetusfondidest saadav võib väheneda ca 40%, oleme me valmis suurendama enda sissemakseid ELi.
Näiteid, kuidas raha põletatakse keskerakonna, IRLi ja sotside valitsuse poolt lihtsalt mõttetult ära, selle asemel, et midagi asjalikku teha või maksta inimestele väärikat ja elamisväärset palka, on lõpmatult. Mitte keegi kõige selle eest ei vastuta.
Loodetavasti ikka saavad päästjad neile lubatud palgatõusu. Kindel ei saa selles olla, sest sarnaseid lubadusi, mis on kõik katteta jäänud, on minister andnud ka varasematel aastatel. Kui me tahame end ka tulevikus turvaliselt tunda ja olla kindlad, et päästjaid oleks, kes meile häda korral appi tulevad, ei piisa sellisest tilgutamisest. Päästjad peavad saama väärilist palka. Vastasel juhul maksavad paljud meie seast oma eludega.
