Me ei saa teha keskkonnamõju olematuks, aga liigume selles suunas, et jalajälge vähendada ja kiiremini endist elukeskkonda taastada.

Maavarade kaevandamine on kirgi küttev teema, aga tegelikult toimub mingil tasandil kaevandamine kogu aeg. Põhjused on puhtalt elulised – ilma ei saa. Esimese tasandi näiteks on ehitusmaavarad, mida on igal riigil mõistlik kaevandada kohapeal, sest mida lähemal on karjäär kasutuskohale, seda odavamaks kujuneb materjal ja väiksemaks terviklik ökoloogiline jalajälg.

Teise tasandi moodustavad väiksemad ja keskmised piirkondliku tähtsusega tootmised. Eesti näiteks on tehnoloogiline lubjakivi, millest põletatakse lupja või toodetakse tsementi, peale selle ka turba ja põlevkivi kaevandamine.

Kolmas tasand on päris suur mäendus ja sellised tööstusettevõtted, kellel on mitmeid väga suuri karjääre ja kaevandusi näiteks mitmel kontinendil. Eestis neid pole, kuid paljud teavad suurimat maa-alust rauamaagikaevandust Rootsis Kirunas.

Kuigi praegu räägitakse palju näiteks rohepöördega seotud toorainevajadusest, on inimkond juba aastatuhandeid maapõueressurssidest sõltunud. Koos tehnoloogia arenguga see sõltuvus aina süveneb. Samas jääb vajadus ka igapäevasema toorme järele.

Võtame sellesama ehitusmaavarade kaevandamise, siin kehtib selge seos – mida rikkam riik, seda rohkem tarbitakse ehitusmaavarasid. Seda laiemaks ja mitmetasandilisemaks lähevad teed, seda rohkem tuleb elamispinna ruutmeetreid ühe inimese kohta. Nende soovide täitumiseks vajalik toore tuleb maa seest.

Mõningat leevendust pakub ringmajandus, kuid üksnes väheses ulatuses. Siia lisanduvad veel uued proovikivid – haruldased muldmetallid, tööstusmineraalid, energeetilised maavarad. Seda rongi enam tagasi ei keera, kui me just pole kogu inimkonnaga nõus kiviajaeelsesse aega pöörduma.

Energiaklass kõrgemaks ja rohkem IT-d

Mäetehnika ajaloos on olnud mitu suurt hüpet. Esiteks üleminek puhtalt käsitöölt mehaanilistele lahendustele, pärast mida on tõusnud nii tehnika võimsus kui ka tootlikkus ja automatiseerituse aste.

Mida aeg edasi, seda enam minnakse kõikides tehnoloogiates järjest efektiivsemaks. Heaks paralleeliks on pesumasina energiaklassid. Praegused pesumasinad on hoopis säästlikuma energiaklassiga kui 20 aastat tagasi. Kulub vähem vett, elektrit, pulbrit, aga peseb ikka korraga kolm kilo riideid puhtaks.

Seda rongi enam tagasi ei keera, kui me just pole kogu inimkonnaga nõus kiviajaeelsesse aega pöörduma.

Järgmine suur arenguhüpe vähendas inimese rolli kaevandamisel. Üha rohkem tööd tehakse algoritmide järgi. Masin on täpne, pole juhuslikku käeliikumist ja selle arvelt saavutatakse efektiivsus.

Pluss asjaolu, et üks inimene võib hallata mitut masinat.

Kasutatakse juba selliseid lahendusi, kus maa all toimetavad iseliikuvad sõidukid. Need liiguvad oma trajektooril ja operaator sekkub ainult teatud hetkedel, näiteks kui on vaja kopp täis laadida.

Seejärel antakse juhtimine taas arvutile üle.

Hiljem, kui masinad õpivad rohkem, on operaator ainult jälgija ja eriolukordade lahendaja, mistõttu ei pea inimesed olema enam füüsiliselt maa all ja karjäärides kohal, vaid saavad oma tööd teha kontorilaua taga.

Sellised tehnoloogilised uuendused on juba maailmas käiku võetud, kuid väiksemad kaevandused peavad veel ootama. Esialgu on tegu veel väga kalli tehnoloogiaga ja uuendused hakkavad pihta siiski suurtest mahtudest, kus arendustegevus ära tasub. Kui need muutuvad odavamaks, tekib üldkasutus, jõuavad ehk robotid kunagi ka meie külakarjääridesse.

Ka maapõueinsenerile kehtivad loodusseadused

Kaevandamise juures on põhiliseks mureks alati keskkonnamõju, see on ka peamine põhjus, miks on uute maardlate avamine üldjuhul ühiskonnas ebapopulaarne samm. Nullini viia polegi seda võimalik. Keskkonnatehnika areng suudab aga seda mõju osaliselt vähendada.

Peab jaguma ka tarku inimesi, kes oskaksid ja suudaksid õigesti planeerida, nii et keskkonnamõju oleks võimalikult väike ja lühiajaline. Et korrastamine algaks niipea kui saab.

Õppisin omal ajal Tallinna tehnikaülikoolis mäendust. Nüüd kannab sama kooli geoloogia instituudi õppekava nime „Maa süsteemid, kliima ja tehnoloogiad“. Selle valimisel saab noor inimene ise mõjutada maailma, kus ta elab ja selle arengusse panustada.

See on kehtinud ka minu enda kohta – olen saanud rääkida kaasa Eesti ja Euroopa Liidu maavarapoliitika kujundamisel. Töötades rahvusvahelise konsultandina on mäeinseneri amet võimaldanud läbi reisida praktiliselt kõik maailma nurgad, alustades Põhjamaadest kuni Myanmari ja Tšiili lõunatipuni välja, ning külastada kohti, kuhu tavainimene kunagi ei satu, näiteks kilomeetri sügavusele maapõue, kus on füüsiliselt tunda maatuuma soojust.

Kontakt loodusega ja selle mõistmine on geotehnoloogias ülioluline. Sellepärast on mul väga hea meel, et TalTechi õppekava ühendab inseneriõppe loodusteadustega. Maavara tuleb ju looduskeskkonnast ja me peame seal tegutsema ühest küljest loodust väärtustavalt, kuid samas ka keskkonda tundvalt.