August on Eesti poliitikas, täpsemalt vabaduse kaotamise ja taasvõitmise verises ja veretus jadas olnud viimase saja aasta jooksul alati pöördeliste sündmuste kuuks.
Sirvigem kalendrit: 23. augustil 1939 allkirjastati Moskvas Molotov-Ribbentropi pakt. Otseselt dokumendist tulenevalt okupeeris NSVL 1940. aastal Eesti ja määras peaministriks vasakpoolsete vaadetega, kommunistlikusse parteisse kuuluva arstist kirjaniku Johannnes Vares-Barbaruse, kellele anti ülesandeks kuulutada välja uued valimised. Okupantide kontrolli all Riigikogu ka valiti ja 6. augustil esitas Eesti palve astumiseks Nõukogude Liitu. 24. augustil 1940 paigutas okupatsioonivõim Johannes Vares-Barbaruse Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ametikohale, kus ta oli oma ootamatu surmani. Eestlaste kätega oli Nõukogude võim Eestis legaliseeritud.
Jälle kõik augustis
23. augustil 1987 toimus Hirvepargis esimene rahva omaalgatuslik meeleavaldus okupeeritud Eestis, kus ligi 7000 inimest nõudsid Molotov-Ribbentropi pakti tagajärgede likvideerimist. See oli otsekui stardipauk iseseisvumisele, edasi loodi Rahvarinne, 23. augustil 1989 toimus Balti kett ning kõik kulmineerus Eesti iseseisvuse taasväljakuulutamisega 20. augustil 1991. Viimane vene sõdur lahkus siit samuti augustis, täpsemalt 31. augustil 1994. Peale seda võis iga eestimaalane öelda: me oleme vabad. See vabadus ei läinud 1939.–1940. aastal ära korraga, vaid samm-sammu, tegu-teo haaval. Ja see vabadus ei tulnud meile 1987.–1991. aastal korraga, vaid täpselt samuti samm-sammu, tegu-teo haaval. Ja nende sammude astumiseks ning tegude tegemiseks mis meid vabadusele viisid, oli meie rahval ka apoliitilist õnne ja omariiklusele mõtlevad juhid.
Mis juhtus 100 päevaga?
Raske on aduda seda, kui madalalt Eesti 1991. aastal alustas: olime mahajäänud, kuritegelik ja hall, tüüpiline ekskommunistlik väikeriik. Mis oleme me nüüd? Kas nüüd just heaoluriik, aga väga lähedal sellele. Kindlasti oleme aga riik, kus on hästi toimiv õigussüsteem, vaba ajakirjandus, demokraatia. Ja omariiklust ning demokraatlikke vabadusi austavad, riigimehelikult mõtlevad poliitikud. Või OLIME me juba tänaseks kõike seda? See, mis viimase 100 päevaga juhtunud on – mille üle meie valitsus küll uhkust, tuhanded inimesed aga sügavat muret ja häbi tunnevad – aina eskaleerub. Räige sõnakasutus, mis algas juba enne viimaseid riigikogu valimisi märtsis – räuskajate sõnul on arstid mõrvarid, õpetajateks õppinutest on saanud hobusevargad, meile pühamast püham, laulev revolutsioon oli räuskajate sõnul massihüsteeria – on muutunud poliitilisteks tegudeks, mis kulmineerus katsega kõrvaldada politseijuht Elmar Vaher.
Kes te olete, Helmed?
Kes on need isa ja poeg Helmed, kes on rahva omavahel tülli ajanud, vastandades maainimesed linnavurledele, tumedanahalised aarialastele, jõukad vaesematele, eestlased okupantidele. Alates 2004. aastast on Martin Helme edutult kandideerinud mitmetesse demokraatia esindusorganitesse nii kohalikul kui Euroopa tasandil. Laiema avalikkuse tähelepanu alla sattus ta esimest korda 28. mail 2013 Tallinna TV saates “Vaba mõtte klubi” avaldusega: “Eesti immigratsioonipoliitikas peaks olema üks lihtne reegel: kui on must, siis näita ust!” 2014. aastal õnnestus tal oma isa juhitavas erakonnas, EKRE-s, Riigikokku pääseda, tõustes käesoleva aasta valimiste järel Jüri Ratase valitsuses rahandusministriks.
Isa Mart Helme tegemised ja tegematajätmised on enam teada. Pärast Tartu Ülikooli lõpetamist töötas Helme erinevates kirjastustes, ka kirjastuse Eesti Raamat marksismi-leninismi osakonnas ja ajakirja Pioneer toimetuses, paistes silma sellega, et ta millegagi silma ei paistnud. Alates 1986. aastast, perestroika päevil, hakkas Mart Helme tegelema ettevõtlusega, nii põllumajanduses kui ka kirjastamisäris. Kuna taasiseseisvunud Eesti Vabariigil nappis professionaalset kaadrit, määras Lennart Meri vähetuntud ettevõtja Mart Helme 1995. aastal Eesti Vabariigi erakorraliseks ja täievoliliseks suursaadikuks Vene Föderatsioonis. Suursaadikuna soetas Helme endale 1996. aastal ka Suur-Lähtru mõisa, mille laialdast rekonstrueerimist alustati paralleelselt Eesti saatkonna renoveerimisega Moskvas. Kuidas rahad kahe renoveeritava hoone vahel täpselt liikusid, seda teab ainult Helme ise ja kardetavasti ka Vene vastavad ametkonnad.
Igal juhul välisministeerium pole suursaadik Helmet ühelegi tähtsale diplomaatilisele tööle rohkem lähetanud, kuna teda ei usaldatud. Küll on ta välja heidetud erinevates erakondadest maine kahjustamise ja raha mittesihipärase kasutamise eest. Olles konservatiivse rahvaerakonna eesotsas, juhib ta sedagi nagu oma perefirmat, kahjustades oluliselt peaministri parteid. Keskerakonna toetus on langenud pea 10 protsendipunkti võrra, valimiseelselt 28%-lt 20%-le. Ja seda just vene valijate osas.
Vene doktriin
2018. aastal avaldas endine Venemaa välisminister ja hilisem Vene Föderatsiooni Julgeolekunõukogu sekretär Igor Ivanov raamatu pealkirjaga “Ukraina kriis läbi rahvusvaheliste suhete prisma”, kus ta toob väga selgelt välja Venemaa välispoliitika ühe praegustest põhidoktriinidest: vajadusel vene rahvusest elanike vähemuse kaitse alla võtmine lähisriikides. Just sellega õigustab Venemaa oma sissetungi Ukraina aladele. Eesti vabariigis elab üle 300 000 vene rahvusest inimese. Siiani on suhted nendega head. Ja päevapealt need vaevalt hapuks lähevad. Nagu ei kao ka meie vabadus päevapealt kuskile. Kui aga selle nimel järjekindlalt tööd teha, kui iga päev panevad valitsuskoalitsioonis olijad järjekindlalt oma võimuiha ja mahhinatsioonide nimel proovile meie vabaduse, olemata ise Eesti iseseisvumisel ja ülesehitamisel sellesse midagi panustanud; mis saab siis, kui Vene tankid jälle üle Narva jõe sõidavad, kas NATO sõbrad ikka aitavad neid, kes ennast ise aidata ei oska? Või ei taha?
Barbarus tegi enesetapu
29. novembril 1946 leiti Eesti NSV esimene Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Johannes Vares-Barbarus oma korteris vannitoa põrandalt surnuna. Tema kõrval lebas 7,65 mm püstol Walther ja padrunikest, aknalaual hüvastijätukirjad lähedastele. Kirjanikuna ja arstina, madala sotsiaalse valulävega inimesena adus ta tõenäoliselt hästi, mida oli korda saatnud poliitik tema sees. Või mida oli seda poliitikut sunnitud korda saatma. Johannes Vares-Barbarus tegutses samuti heas usus nagu nüüdne peaminister, sotsiaalse vähemuse huve kaitstes. Kainenemine võib olla väga valus kõigile, nii rahvale kui peaministrile endale.
