Mitmel pool on rahvajuhid välja kuulutanud pühadeks valmistumise aja – jõulurahu, mil tuleks senisest enam vältida sekeldamist ja tülitsemist ning seada siht pühaks saamisele. Paraku on enese ümber vaadates olukord küll rahust kaugel.

Küll kiseldakse vaktsineerimise ja maski kandmise rindel, küll tülitsetakse maksustamise üle olgu seakasvatuses või energiatööstuses, küll on tõusmas taas oht Venemaa kallaletungiks oma naabritele – seekord jälle Ukrainas. Kas jõulurahu ongi vaid unistus?

Mis on rahu? Kas rahu on seotud rahulolu ja rahuldatusega – olukorraga, kus mingid soovid või vajadused on täidetud?

Küllap olete kuulnud A. H. Maslow’ inimvajaduste püramiidist, kus ühe vajaduse täitmise järel saab asuda järgmise juurde. Selle kaheksaastmelise püramiidi esimese nelja (ihulikud vajadused, turvalisus, armastus ja kuulumine, tunnustus) puhul nende vajaduste täitudes tahe edasi püüelda raugeb. Kui kõht on täis ja keegi otse elu kallale ei kipu, siis milleks rabeleda – siis võiks ju tõesti rahul olla.

Aga nelja kõrgema vajaduse puhul (kognitiivsed, esteetilised, eneseteostuse ja enese ületamise ehk transtsendentsuse vajadus) kehtib reegel: süües kasvab isu. Mida enam märkab inimene huvitavat ja kaunist enese ümber, mida enam õpib kasutama oma andeid ja märkab püüelda enesest kaugemale, seda enam ta seda kõike taotleb. Rahulolu ehk soovide ja püüdluste vaibumist sel teel küll ei leia.

Kõige lihtsam kaitse tüli kasvamise vastu on öelda välja, et mul on praegu paha tuju ja ma püüan sellest võitu saada.

Samas oleme ilmselt kõik märganud, kuis esmaste vajaduste täitmise poole püüdlemisest kõrgemale kasvanud inimesed on leidnud ka rahu.

Kuidas leida rahu?

Kui rahu võib leida ka mingite vajaduste täitmisest tulenevast rahulolust sõltumata, kuidas seda siis leida? Kuidas leida rahu ka kõige ärevaks tegeva keskel?

Si vis pacem, para bellum – kes igatsed rahu, valmistu sõjaks. See ammusest ajast tuntud kõnekäänd kehtib ühtviisi nii ihuliku kui ka hingelise maailma kohta. Ei ühel ega teisel juhul saa loota, et murede eest peitu pugedes ja neid eirates need iseenesest lahenevad. Rahu eest tuleb võidelda.

Ihulikus ilmas on asi selge: kuni suudad jätta mulje, et sa pole kerge saak, seni jäetakse sind rahule. See eeldab treeningut ja investeerimist hädapärasesse varustusse, eeldab ka head sõprade valikut, kelle seltskonnas ringi liikuda. Seda ühtviisi nii isiklikul kui ka riiklikul tasandil – üksinda ei suuda keegi püsima jääda, julgeolek ja rahu on võimalik saavutada vaid üheskoos.

Küllap on asises ilmas valitsev rahu ka hingele hea, kuid sellest üksi ei piisa. Hingerahuks vajame enamat.

Ehk ei olegi hingerahuks vajalik kuigi erinev sellest, mida vajame rahuks ihulikult. Ka vaimuilmas peame kandma hoolt selle eest, et me ei osutuks hingevaenlasele kergeks saagiks. Meile võib ju vahest tunduda, et see oli kuri töökaaslane või naaber, kes me hingele haiget tegi, aga tegelikult oli see ikka kurat, kes kandis hoolt, et teise inimese öeldu või tehtu meile valusalt mõjuks.

Küllap on hingevaenlasel omad nipid ja eks ta valib ka, kelle kaudu on lihtsam küünistada.

Head suhted aitavad

Peame kandma hoolt, et me ei oleks hingevaenlasele lihtsaks saagiks, et ta ei saaks meile ega ka meie kaudu teistele haiget teha, meilt rahu röövida. Mistahes rünnaku puhul on kõige olulisem rünnakut õigel ajal märgata. Kui meel kipub mõruks minema ja kõik, mis teised ütlevad, tundub torkiva ja tigedana, siis on ilmselt kuradi käsi mängus.

Kõige lihtsam kaitse tüli kasvamise vastu on öelda välja, et mul on praegu paha tuju ja ma püüan sellest võitu saada. Selline avameelsus on kuradile kui kukelaul ja ta kaob üsna pea.

Teine relv hingevaenlase vastu on head suhted end ümbritsevate inimestega. Armastus nii sõprade kui ka vaenlaste vastu aitab igasugusest tusatsemisest ja torkivatest sõnadest üle saada. Armastus annab jõu andeks anda.

Andeksandmise võimalikkus ongi see rõõmusõnum, mida kirik kuulutab jõulude ajal ja suurel reedel ning tegelikult aasta ringi. Jumal lõi inimese vaba tahtega olendiks – inimesel on võimalus valida valesti, teha kurja. Seda võimalust ei ole ükski kasutamata jätnud.

Üksnes Jumal, kes jõuludel imikuna ilmale tuli ning kaduva keskel inimesena kasvas, elas oma elu ilma Looja seaduste vastu eksimata.

Inimeste tahtel ristil kõige hirmsamat karistust kandes oli tal seega võimalus kanda seal teiste karistus – ta tegi seda meie eest. Nüüd on igaühel võimalus andeks paluda ja Tema saab öelda: ära karda, ma olen ka sinu võla kinni maksnud.

Sellise ime sündimist tähistame jõuludel – sel talvisel pööripäeval, kui ilm hakkab jälle heledamaks minema.

Soojus ning head sõnad

Jõulurahu tuleb andeksandmisest ja armastusest, sellest, et keegi ei ole enam üksi. Ei ole sellist kohta, kuhu inimene võiks sattuda ja Jumalat ei ole seal. Ning kus on Jumal, seal on ka andeksandmine ja armastus. (Ps 139: Ja kui ma ütleksin: „Katku mind pimedus ja valgus mu ümber saagu ööks!“, siis pimedus ei oleks pime sinu ees, vaid öö oleks nagu päev, pimedus oleks otsekui valgus.)

Nagu öeldud, tuleb ka selle rahu eest võidelda. Paulus kirjutab Efesose rahvale vaimulikust varustusest (ptk 6): „Pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi salanõude vastu! Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega. Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik teinud. Seiske nüüd ja teie niuded olgu vöötatud tõega ja teil olgu seljas õiguse soomusrüü ja teie jalgades olgu valmidus minna kuulutama rõõmusõnumit rahust! Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled! Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala sõna!“

Jõulurahu leidmiseks peame seda õigest kohast otsima. Mitte poelettidelt või pangaarvetelt, vaid soojadest pilkudest ja headest sõnadest. Küllap saab pühadelaudki kaetud, kui on armastust, mis kokku kutsub.

Õnnistatud pühaks saamist meile kõigile!