Evolutsioon kui selline olevat tark. Looduses võidavad edasikandumise õiguse harilikult liikide arengut ja seeläbi säilimist soodustavad omadused. Nii on ka inimene arenenud ahvist inimeseks, pidevalt kohandudes. Kui evolutsioon satubki vahel eksiteele, parandatakse viga ajapikku kindlasti.

Samal ajal teame, et inimene on ainus liik looduses, kes teadlikult toodab ja tarbib alkoholi. Nagu meile kõigile on karskusliikujate, moraalijüngrite, puritaanlaste ja lisaks ka arvukate teadlaste poolt pähe tambitud, on alkohol mürk. Seega tõusetub küsimus, et miks me siis joome? Või miks me ikka veel joome?

Sama küsimus tõusetus ka Kanada filosoofil Edward Slingerlandil. Vastust otsides käis ta läbi aukartustäratava teabemassiivi, sealhulgas geneetika, pärilikkuse, ajaloo, religiooni, keemia ja teab kõik mis alade uuringud. Tulemuseks oli tänavu ilmunud raamat pealkirjaga „Drunk“, mida võib tõlkida kui „purjus“ või kui „joodik“.

Joodi juba aegade hämaruses

Joomise alguspunkt on aegade hämaruses – joogisarve tõstva naise kujutis on näiteks kaljusse kraabitud 20 000 aastat tagasi. Jäljed õlle ja veini kääritamisest ulatuvad Hiinas ja Gruusias seitsmendasse aastatuhandesse enne meie aega. Nende kahe perioodi vahele jääb hulk leide, mis samuti joovastavate ainete tootmisele viitavad.

Seega on evolutsioonil olnud piisavalt aega, et oma viga parandada ja inimene alkoholist kui mürgist eemale arendada. Kuid ta ei ole seda teinud. Ja evolutsioon ei ole ju loll. Järelikult on joomises siiski midagi, mis inimtsivilisatsiooni arenguks kasulik on. Ja kus ei olnud alkoholi, seal pruugiti muid aineid.

Slingerlandi keskne argument on, et purju jäämine või muu joove on aidanud inimesel ellu jääda ja areneda, kultuuridel aga püsida ja laieneda. Seega on väga head evolutsioonilised põhjused, miks me joome. Kui joomisel olnuks kultuurile negatiivne mõju, oleksid ilmselt alkoholivastased normid muutunud üldiseks, eriti kuna kultuuriline evolutsioon on geneetilisest harilikult kiirem. Kuid seda ei ole juhtunud.

Üks selgitus on lapse ja täiskasvanu võrdluses. Lapsel areneb viimasena välja otsmikupiirkonnas paiknev ajuosa, teaduslikumalt prefrontaalne korteks, mis kujutab enesest ajutegevuse kontrollijat, sellist mõttetegevuse liikluspolitseid. Selle mõttepolitsei tõttu ongi täiskasvanul raskem mõelda ebastandardselt ja olla vabalt mänguline.

Alkohol paneb aga sellel politseinikul silmad kinni ja mõtteliiklus vabaneb kammitsaist. Hakkavad tekkima igasugused ideed, millele kaine peaga ei pruugi tullagi, nagu paljud kindlasti ise teavad.

Alkohol kui liitja

See loovuse aspekt on ilmselt põhjuseks loomeinimeste läbi aegade tuntud alkolembusele. Kuid seda nähtust kasutavad ka teadlikult mõnede firmade avatud mõtlemisega juhid. Slingerland olla sattunud loengut pidama Google’i USA keskuses, kus töötajaile olnud eraldi niinimetatud viskituba. See oli mõeldud programmeerijatele soovi korral koos jõmisemiseks, et vabaneda töös tekkinud mõttekrampidest ja leida sündivas mõtteliikluse kaoses loomingulisi lahendusi.

„Kui joomisel olnuks kultuurile negatiivne mõju, oleksid ilmselt alkoholivastased normid muutunud üldiseks.“

Kuidas alkoholita loovus õitsele lööb, seda mäletavad paljud ehk veel nõukaajast, kui Gorbatšov kainusekampaania välja kuulutas ja sellega inimeste loova mõtte joobe tekitamisvõimaluste otsimisele suunas. USA-s vähenes aga omaaegse keeluseaduse ajal registreeritud patentide hulk, sest kasulikku suunda loomingulisus siis ilmselt ei liikunud.

Alkoholi kui liitva nähtuse omadusi on samuti kasutatud läbi aegade. Juba meie kauged esivanemad leidsid, et ühine joovastumine aitab ühist keelt leida ka muidu vaenulike hõimude esindajate vahel. See aga oli vajalik erinevate suurprojektide elluviimiseks või siis kasvõi ajutise rahu leidmiseks tülitsejate vahel.

Kuid säde, mis tekib ühisest joovastumisest, on Slingerlandi arvates olnud üks põhjuseid, mis võimaldas meil üldse luua praegune tsivilisatsioon.

Sotsiaalne funktsioon

Alkoholi sotsiaalne funktsioon on tänini tähtsal kohal. Läbi aegade on see olnud üks diplomaatia töövahendeid, võimaldades ühelt poolt võtta maha liigseid barjääre osapoolte vahel ja teisalt anda parem võimalus teise poole sõnade tõesust hinnata. Sellest tulenevalt on eelisseisundis kindlasti need diplomaadid, kelle tervis võimaldas alkoholi paremini taluda.

Paljudes kultuurides kehtis lisaks põhimõte, et pakutud joogist keeldumine on solvang. Kohatut kainust peeti aga kahtlaseks. Inglise pubidel olla näiteks sotsiaalses plaanis kasulik roll, sest nende külastajad on keskmisest rohkem rahul oma eluga, neil on rohkem sõpru ja nad osalevad aktiivselt kohaliku tasandi kodanikutegevuses. Hea meeles pidada ka pandeemia ajal.

Tumedad pooled

Kuid Slingerland ei lähe mööda ka alkoholipruukimise tumedatest pooltest. Alkoholitarbimine olla maailmas viimasel kümnendil kasvanud, täiskarsklaste hulk vähenenud. Umbes 15 protsendil inimkonnast olla kalduvus alkoholismile ja 60 protsenti alkoholismist on omakorda geneetilist päritolu. Kuid teadus areneb ja võib-olla saab geneetika kaudu leida lahendusi ka sellele teemale.

Kuigi alkoholil on inimkonna ajaloos märkimisväärne roll, mis püsib ka tänapäeval, siis mõningaid seiku tasub veel mainida. Nimelt joodi enamikul möödanikust lahjat, paarikraadilist alkoholi, mitte 80-voldist „pasunapuhujat“. Seega pärineb suurim oht joogi kangusest, mitte kogusest.

Tänapäeval on alkoholi lõõgastavale rollile leitud aseaineid, seda pakuvad internetiavarused, samuti teler ja antidepressandid. Ka diplomaatias on pilt kasvõi viimase paarikümne aastaga muutunud, kuigi alkohol ei ole selles ametis kuhugi kadunud ja täidab jätkuvalt oma lähendavat ja lõdvestavat rolli.

Edward Slingerland võtab teema kokku märkusega, et kui tunnistada alkoholi funktsionaalset rolli, aitamaks inimesel kohaneda oma ökoloogilise nišiga, siis on raske põhjendada vajadust täiesti kuiva maailma järele.