Hiljaaegu pingestus olukord Suessi laevateel. Kas see tõi tööd juurde ka piraaditõrjujatele? Harju Elu küsimustele vastab Jaanus Rahumägi, kes siit, Harjumaalt, juhib rahvusvahelist turvafirmat ESC Global Security, mis tegeleb laevandusettevõtete turvalisuse tagamisega eri paigus maailmas.

Kas hiljutine pingeline olukord Suessi kanali läheduses tõi ka laevakaitsjatele tööd juurde?

Ei, vastupidi. Paljud laevad, mis pidid tulema läbi Suessi kanali ja kaitsemeeskonnad peale võtma, jäid tulemata ja laevad, mis pidid sõitma Suessi kanalisse, sõitsid ümber Aafrika ilma kaitsemeeskondadeta, sest ohualasse ei sisenenud.

Tänaseks on olukord normaliseerunud. Samas oleme me Suessi kanalis toimuvaga väga hästi kursis. Ja seda kahel põhjusel. Osalesime uue Suessi kanali kaevandamisel, meil on sealkandis väga head sidemed ning me saame kanali laevanduse kohta jooksvalt kogu ametliku, aga piiratud infot.

Kas te ise külastate ka oma firma töötajaid ja laevu rahvusvahelistes vetes?

Ei. Selleks ei ole mingit vajadust. Laevafirma omanik ega juht ei käi samuti oma kapteneid ja meremehi kontrollimas. Tänapäeval on laevade kaitsmine muutunud rahvusvaheliste reeglite kohaselt rutiinseks logistikaülesandeks ja enamus eel-protseduure viiakse läbi arvutis veel enne, kui missioon saab üldse kinnituse.

Meeskonnad, kes laevadele lähevad, on eelnevalt atesteeritud, läbinud kõikvõimalikud pädevuskontrollid ja nende tegevust toetavad ja kontrollivad sadama agendid ja sadama politsei, kellega meil on vastavad lepingud. Suured poisid teavad kuidas käituda ja milline on kord.

Missioonil täidavad laevakaitsjad operatsiooni standardseid protseduure (SOP) ja jõu kasutamise protseduure (RUF), lisaks ESC Global Security sisekorra eeskirju.

Laeval alluvad nad meeskonna juhile ja meeskonna juht kaptenile.

Peale missiooni lõppu ja meeskonna laevalt lahkumist saadab laeva kapten missiooni kohta meile vastava raporti nii iga mehe kohta eraldi, kui ka terve meeskonna kohta. Kord on majas. Iga eksimus või protseduuri reegli rikkumine läheb rikkujale kalliks maksma. Merel on kord halastamatu ja karm. Me oleme ookeanidel läbi viinud tuhandeid piraaditõrje missioone ja meeste eksimusi võib sõrmedel üles lugeda.

Kas olete sattunud ka ohtlikesse olukordadesse?

Kogu laevakaitse missioon on algusest lõpuni ohtlik ülesanne, sest läbitakse rahvusvaheliselt kehtestatud kõrgendatud ohu ala, mis tähendab seda, et laeva ja laeva meeskonda võidakse lahingurelvadega surmavalt rünnata. Ja selleks on meeskonnad ette valmistatud.

Tulevahetust piraatidega on ette tulnud, aga viimastel aastatel mitte eriti. Piraatidele piisab teadmisest, et relvastatud sõdurid on pardal, et rünnak ära jätta. Samas on piraatide “kontroll” laevadele pidev. Ärevaid olukordi on. Kui see nii ei oleks, lõpetataks ookeanidel laevade relvastatud kaitsmine. Olukorda hoitakse jõuga kontrolli all.

Lisaks piraadirünnakute tõrjumisele oleme kustutanud tulekahjusid, päästnud ohualas merehädalisi uppumissurmast ja lahendanud ka laevameeskonna omavahelisi tülisid.

Kas piraatlus on viimastel aastatel teie arvates piirkonnas ja terves maailmas kasvanud, milline on trend?

Ida-Aafrikas pole viimastel aastatel edukaid piraadirünnakuid toimunud, kuna laevadel on relvastatud turvameeskonnad. Süsteem toimib ja piraadid ei pääse laeva. Seda aga ei saa öelda Lääne-Aafrika kohta. Seal toimuvad siiani reaalsed laevade kaaperdamised. Laevade meeskondade liikmeid on tapetud. Kuna Lääne-Aafrikas kaitsevad laevu ainult kohalikud mereväelased oma aluste ja meestega, sest ohuala on peamiselt territoriaalvetes ning relvastatud võõramaalasi oma territooriumile ei lubata. Seega on meie ülesanne valmistada kaitseoperatsioon ette, seda koordineerida ja hiljem vastutada.

Karm olukord, sest Aafrika riikide jõustruktuuridega asjaajamine ei kuulu maailma koordineeritumate hulka. Kui laev on keerulise arhitektuuriga või madala pardaga, tulevad mereväelased oma relvadega meie laeva pardale. Me koordineerime missiooni ja vajadusel lahendame probleeme laevafirma ja mereväe vahel. Laevadel viibivad meie mehed relvastamata aga ESC vormiriietuses. Lääne-Aafrikas töötavad meil ainult ESC eliiti kuuluvad, väga kogenud, NATO missioonide taustaga ja karmi elu näinud sõjalised eksperdid.

Kui palju on teil India ookeanis, aga ka mujal maailmas relvastatud piraaditõrjujaid?

Sõltuvalt tellimuste arvust, aga meie nn pool’is on 300–400 meest.

Keda värbate oma meeskonda, kas nende hulgas on ka naisi?

Laevakaitse meeskondadesse värvatakse ainult endisi sõjaväelasi. Niisama turvamehi või tänavalt kedagi soovi järgi tööle ei võeta. Kõik peavad olema käinud enne “sõjas” ja relvi hästi tundma. Naised on soovi avaldanud, aga seni pole me kedagi võtnud. Segaduste vältimiseks meeste seas see nii jääbki, sest merel ei ole tegemist standartsete olukordadega, viibitakse väga väikestel territooriumitel, kus tuleb olla mōnikord üle poole aasta ja kõike, mis võib viltu minna, tuleb ette näha.

Jaanus Rahumaa Teheranis. Peale sanktsioonide leevendamist pakkus ta Iraani valitsusele naftatankerite kaitset, aga Iraan ei olnud selleks veel valmis. Fotod erakogu 

Maailma laevandus on väga meestekeskne valdkond. Naised on aga laevanduses väga hinnatud ja tugevad juhid, logistikud ning naistel on ka meie ettevõttes kandev roll. Naistele võib kindel olla, nad on täpsemad, korrektsemad ja süsteemsemad, kui mehed.

Millised on olnud ekstreemsemad juhtumid?

Iga missioon ongi ekstreemne. Laevanduses kehtivad plaanid täpselt niikaua, kuni neid plaane muudetakse väliste jõudude poolt. Kõik tehtud plaanid võivad lennata hetkega põrgusse. Kõik protseduurid on nii üles ehitatud, et ekstreemsetes olukordades ellu jääda, nii füüsiliselt kui ka majanduslikult. Jamaks ollakse valmis.

Kõige ekstreemsemad on loomulikult piraatide rünnakud. Viga ei ole aga õnneks keegi saanud. Samas on ekstreemne, kui kellegagi juhtub laeval raskem õnnetus või keegi haigestub. Selleks puhuks on meil Eestis 24/7 “kuum liin” ühe meditsiiniasutusega, kes konsulteerib videosilla või satelliidi kaudu. Meeskondades on parameedikud ja vastav varustus. Keerulisematel kordadel oleme transportinud inimesi operatiivselt mandrile haiglasse. Sellisteks puhkudeks on meil rahvusvahelised kindlustused, mis katavad kõik kulud.

Merel ei jäeta mitte midagi juhuse hooleks, kõigele on mõeldud. Ookean on oma olemuselt ekstreemne koht ja piraadid lisavad sellele lihtsalt adrenaliini, relvaõli ja püssirohu lõhna.

Kaitsete teiste laevu aga Eestil endal pole ainsatki kaubalaeva, mida kaitsta. Mis on saanud teie kuue aasta tagusest plaanist, millest kirjutasid mitmed ajalehed, tuua suured kaubalaevad ja tankerid Eesti lipu alla?

Selle aja jooksul on tehtud palju tööd ja ka saavutatud palju, kuid seni on see olnud kilplase töö. Ühtegi laeva pole, kuigi aasta lõpuks pidi valitsuse kava kohaselt olema 30 laeva.

Rahandusministeerium on ajanud oma jonni ja ei ole lasknud nn laevalipu seadusesse sisse kirjutada elementaarseid tingimusi, et keegi üleüldse hakkaks kaaluma oma laevade toomist Eesti lipu alla. Selle aja jooksul on mitmed riigid muidugi juba oma elektroonilised registrid valmis saanud ja meil on kadunud eelis, mis kuus aastat tagasi oli veel väga suur.

Nagu ikka suudavad riigiametnikud, kes lähtuvad oma kitsast isiklikust huvist, riigi suurtele plaanidele Eestis kriipsu peale tõmmata. Raha on kulutatud, inimesed on eesmärgi nimel tööd teinud, aga kasu asemel, mida saab mõõta sadades miljonites, ainult kahju saanud, sest lõpptulemus ka poliitilisel tasandil kedagi ei huvita. Sellest on ääretult kahju ja seni jätkame teiste riikide laevade kaitsmist.

Kas piraadid kujutavad ohtu ka kaugpurjetajatele? Vastab Arno Hirtentreu, kaugpurjetaja.

Oma ümbermaailma purjetusreisil oli minu üheks suurimaks hirmuks kohtumine piraatidega. Vältisin ohtlikke alasid ning möödusin rannikust, kus on suurendatud piraadioht üsna kaugelt, umbes 300 miili (600 km) kauguselt. Sinna tavaliselt piraatide tegevusala ei ulatu.

Purjekad on väikesed aeglased ja kaitsetud piraatide vastu ning see on mõeldamatu, et purjekal kasutada turva meeskonda, samuti ei ole purjeka pardal tulirelvi, ega muid enesekaitse vahendeid. Piraatidega kohtumisel vastuhakkamine sellises kaitsetus olukorras ei oleks ilmselt mõistlik. Olin arvestanud, et võimaliku rünnaku korral tuleb mul nendega läbirääkimistesse asuda. Ohtlikumad kohad minu reisil olid Indoneesia Java saare ümbrus, Madagaskar ja Lääne-Aafrika Guinea laht, Nigeeria, Libeeria.