Härra Madis Müller, kohtusime teiega siinsamas Eesti Pangas kolm aastat tagasi. Siis oli teie sõnum: intressimäärad püsivad madalad, kuna Euroopa Keskpangal on plaan alustada raha juurdetrükkimist. Laenama te siiski kedagi ei kutsunud, pigem jääma konservatiivseks (Harju Elu 27.03.2015). Mida ütlete täna?
Eesti Panga asepresident Madis Müller: Täpsustaksin esmalt seda „raha trükkimist“. Tegemist oli ja on esmajoones ikkagi erinevate riikide ja suurte rahvusvaheliste korporatsioonide võlakirjade kokkuostuga keskpankade poolt, et sel moel suurendada raha pakkumist, majandust elavdada ja luua paremaid tingimusi suuremateks investeeringuteks. Raha trükitakse loomulikult kogu aeg ka füüsiliselt juurde, aga seda märksa väiksemas mahus, kuna sularaha kasutus väheneb pidevalt. Need erakorralised abinõud kehtestati majanduses valitseva seisaku ja deflatsiooni vastu.
Nüüd on majandus taas elavnenud, Eesti majanduskasv oli möödunud aastal kogunisti 4,9%. Kas keskpangad jätkavad „raha juurdetrükkimist“?
4,9% majanduskasvu üllatas meiegi analüütikuid. Ka mujal Euroopas on majanduse seis tunduvalt parem kui kolm aastat tagasi, majandus on elavnenud. See tähendab, et kasvavad ka inimeste sissetulekud ja hinnatõus kiireneb. Kui rääkida „rahatrükist“, siis võlakirjade kokkuost hetkel veel jätkub. Ostame ka praegu eurosüsteemi valitsuste ja ettevõtete võlakirju. Küsimus on, millal peaksime selle lõpetama. Euroopa Keskpanga nõukogu on öelnud, et võlakirjade ostuprogrammiga jätkatakse kindlasti selle aasta sügiseni. Tähtis on ära tabada õige hetk, mil majandus on piisavalt tugev võimaldamaks lõpetada keskpanga poolsed tugimeetmed, sest nendega liiale minek toob kaasa omad probleemid.
Riigieelarvet ei tohiks puudujäägiga planeerida. Tajume, et valitsus on riigieelarvega vähem konservatiivne, kui meie hinnangul peaks olema.
Väikese avatud majandusega Eestis on kiire majanduskasv toonud kaasa ka kiire inflatsiooni. Kui nüüd prognoosite ka edaspidiseks kiiret majanduskasvu, siis kas inflatsioon kiireneb veelgi?
Eesti Panga ametlik prognoos oli ja on, et aastail 2017–2018 hinnatõus kiireneb, et siis taas aeglustuda. 2017. aastaks prognoosisime 3,5% inflatsiooni, 2018. aastaks 3,2%. Tegelik hinnatõus ulatus mullu 3,4%ni. Kui küsida, kas inflatsioon võiks veel järsult kiireneda, siis vastaksin, et pigem mitte. Kiirel hinnatõusul on olnud ühekordseid põhjuseid, mida järgmisel aastal loodetavasti enam ei ole. Nii on maailmaturul oluliselt tõusnud madalseisus olnud nafta- ja mootorikütuste hind, mis enam oluliselt ei tohiks tõusta. Eestis on mõjutanud hinnatõusu ka aktsiiside järsk tõus mitmetel kaupadel.
Milline peaks olema inflatsioon Eestis, võrreldes näiteks Euroopa keskmisega?
Euroopa Keskpanga vaatevinklist on sihiks 2% hinnatõus. Eestis võiksime olla sellest eesmärgist natuke ees, võib-olla veel mõnda aega pigem 3% lähedal.
Miks?
Me oleme oma üldise hinnatasemega euroala keskmisest maas, ja seda olukorras, kus meie sissetulekud kasvavad palju kiiremini, ühtlustudes tasapisi Lääne-Euroopa sissetulekutega. See toob paratamatult kaasa ka veidi kiirema elukalliduse tõusu.
Et „mull“ ei lõhkeks
Kas annab Euroopa Liidu tasemel ka Eesti valitsusel midagi teha, et majanduskasv oleks stabiilne? Et mingi „mull“ ei lõhkeks.
Eesti Pank on kogu aeg rõhutanud, et ajal, mil majandusseis on meil nii positiivne, nagu ta just on – majanduskasv ja maksulaekumised on head, kui mõni aktsiis välja arvata –, siis sellisel soodsal ajal oleks mõistlik puhvreid koguda, mitte majandusele hoogu juurde anda. Riigieelarvet ei tohiks puudujäägiga planeerida. Tajume, et valitsus on riigieelarvega vähem konservatiivne, kui meie hinnangul peaks olema. Näiteks valmisolek ehitusprojekte vajadusel edasi lükata peaks olema suurem. Kui erasektoris ehitatakse palju, nii et isegi töökäsi on raske leida, siis valitsus võiks mõnele riiklikule projektile pidurit tõmmata. Muidu surutakse ehitushinnad väga kõrgeks ka erasektori projektide jaoks.
Kas see on aga võimalik? Rail Balticu raha on eraldatud meile käesolevaks Euroopa Liidu eelarveperioodiks. Ja me ei saa öelda, et paneme selle raha deposiiti, suuremaid riiklikke investeeringuid teeb Eesti siis, kui tulevad halvemad ajad. See on roosa unistus…
Tõsi, suurte ühisprojektide puhul ei saa Eesti olla ainuotsustaja, aga väiksemate projektidega võiksime olla paindlikumad. Meie siin keskpangas ei ütle, milliste konkreetsete projektidega tuleks tegelda – selleks on täielik pädevus valitsusel ja riigikogul –, meie analüüsime riigi kui terviku finants- ja majanduspoliitikat. Oleme hoidnud end tagasi nii üksikute projektide kui ka näiteks üksikute maksude kommenteerimisel.
Petro – tavatu lahendus
Hiljaaegu vilksas rahvusvahelises meedias sõnum naftariigist Venetsueelast – seal olla ametliku valuutana kasutusele võetud krüptoraha. Mida arvata?
Venetsueela on tõesti riik, kes on otsustanud riigi poolt toetatuna välja anda virtuaalvaluuta. Nende virtuaalraha nimi on petro ja see põhineb bitcoinidega analoogsel tehnoloogial. Venetsueela valitsus väidab, et petro on naftaga tagatud. Ma ei ole kindel, kuidas see tagatus tehniliselt toimib ja kui usaldusväärseks seda pidada saab. Aga eks petro emiteerimise põhjus on tõenäoliselt esmajoones Venetsueela majanduse katastroofiline seis. Nende pärisvaluuta, bolívar, ei kõlba enam ühelegi kaubanduspartnerile. Eks siis otsitigi mingit alternatiivi. See tavapäratu lahendus võib nende olukorras ehk innovatiivnegi olla, aidates raskel ajal lisaraha leida ja ehk võimaldada mööda minna ka sanktsioonidest, mida USA ja EL riigile kehtestanud on.
Kui Venetsueela suurendas bolívari pakkumist kontrollimatult, kas sama ei saa juhtuda petroga?
Virtuaalrahaga põhimõtteliselt ei peaks saama päris sama juhtuda. Nagu rõhutavad entusiastid, ongi nn krüptovarade aluseks oleva plokiahela tehnoloogia üheks eeliseks, et see välistab konkreetse vara piiramatult juurde tekitamise. Me muidugi tegelikult ei tea, et nad tõesti lähtuvad Venetsueelas oma petrode emiteerimisel samadest põhimõtetest.
Kui rääkida maailma erinevate riikide suhtumisest virtuaalvaluutasse, siis ka Ameerika pangad on krüptovara suhtes järjest kriitilisemaks muutunud.
Kas sama ei võiks juhtuda mõnes Euroopa riigis, et majanduskriisis minnakse üle virtuaalrahale? Kas Euroopa Keskpangas on arutatud krüptorahaga seonduvaid probleeme?
Keskpangas jälgitakse, mida virtuaalraha tähendab finantssüsteemile tervikuna: mis saab juhul kui inimesed hakkavad seda väga aktiivselt kasutama või sellesse investeerima, eriti kui selleks võetakse laenu ja laenurahaga proovitakse palju teenida. See võib lõpuks mõjutada traditsioonilist finantssüsteemi. Samuti oleme öelnud, et meie arvates ei ole praegu kasutusel olevaid nn virtuaalrahasid õige kutsuda rahaks, kuna nad ei anna olemuslikult päris raha mõõtu välja. Pigem oleks õigem termin näiteks krüptovarad.
Krüptoraha Eesti majanduses
Kas on Eesti Pangal teada, kui palju firmasid või eraisikuid Eestis bitcoinide „kaevandamisega“ tegeleb?
Meile teadaolevalt keegi selle üle arvestust ei pea. Meiegi andmed pärinevad ajakirjandusest: kuskil on konteinerid arvutitega, kuskil Võrumaa metsade vahel on angaaritäis arvuteid, Paldiskisse plaanitakse midagi… Eesti rahandust krüptovara ei mõjuta ja mina ei näe, et lähiajal ka mõjutama hakkaks, meie pangad on virtuaalraha suhtes väga ettevaatlikud. Pangad ei anna kellelegi laenu, et bitcoine osta. Samuti ei saa läbi pankade krüptovaraga mingeid tehinguid teha.
Aga kui näiteks mõni kauplus hakkab müüma bitcoinide eest?
Seda on väga väikeses mahus proovitud. Eestis on ametlikult kehtiv vääring euro. Kui keegi müüb oma kaupa millegi muu kui ametliku raha eest, käsitleksin seda lihtsalt vahetustehinguna. Meil on vaba maa, igaüks võib teha vahetuskaupa erinevalt.
Krüptovara maailmas
Hiljaaegu tuli teade, et Saksamaa üritab krüptoraha kasutamist seadustega raamistada…
Kui rääkida maailma erinevate riikide suhtumisest virtuaalvaluutasse, siis ka Ameerika pangad on krüptovara suhtes järjest kriitilisemaks muutunud. Kui varem said inimesed krediitkaarte kasutades osta virtuaalvara, siis pangad on nüüdseks selle blokeerinud. Osta võib oma raha eest, aga laenu ei anta. Ka Hiina on krüptoraha suhtes kriitiline. Kauplemist on piiratud samuti Lõuna-Koreas. Ka Venemaa ametkonnad otsivad sarnaselt paljude teiste riikidega õiget tasakaalu krüptovaradega kauplemise mõistlikul reguleerimisel. Riikidest on seni kõige toetavama suhtumisega krüptovarasse paistnud silma Singapur ja Šveits, kes proovivad selle kasutajatele luua õiguslikku raamistikku.
Miks on pankurid kriitilised krüptoraha suhtes, kui tehnoloogia võimaldab jälgida raha liikumist ja seda ei saa kontrollimatult juurde tekitada?
Tehnoloogia võimaldab tõesti jälgida, kust kuhu raha on liikunud, aga alati pole raha ja füüsilist isikut, kes raha liigutab, võimalik kokku viia. See võimaldab rahastada terrorismi, teha narko- ja relvatehinguid.
Küll aga jälgivad keskpangad tähelepanelikult krüptomaailmas toimuvat – siit võib olla midagi kasulikku üle võtta kasvõi tehnoloogia mõttes.
Mida soovitate Eesti Panga poolt inimesele, kes ei kauple virtuaalrahaga ega aja muud äri, vaid teeb oma tavalist igapäevatööd?
Soovitan hoida oma rahaasjades mõõdukalt konservatiivset joont. Samas on hea tõdeda, et inimeste keskmised sissetulekud kasvavad oluliselt kiiremini kui hinnad. Seega peaksid inimesed tundma ennast majanduslikult oluliselt turvalisemalt kui varem. Ja vastavalt ka käituma.
