Selleks et saada aru, kus me tänasel päeval asume, tasub vaadata tagasi sellele, kuidas me siia saime. Infohulk on ajas ainult kasvanud ning mingist hetkest muutub selles orienteerumine peaaegu võimatuks.
Aastasadu eksisteeris mudel, kus üks on info andja ning kõik ülejäänud info tarbijad. Areng toimus pelgalt mahu ja kvaliteedi tõusus.
Käsikirjalistest raamatutest sai trükimasina leiutamisega esimene massilise info jagamise vorm. Järgmine hüpe toimus raadio tulekuga ning sealt edasi ei võtnud enam kaua aega, kui leiutati televisioon.
Kuigi inimeste hulk, kelleni ühest allikast antud info võis jõuda, kasvas nende arengutega hüppeliselt, siis sellest ei muutunud mudel, kus üks annab infot ja ülejäänud tarbivad seda.
Info jagamise mudel muutus interneti tulekuga ja meediaformaadiks saamisega. Selle muutusega oleme jätkuvalt info tarbijad, aga meist on saanud ka info andjad. Me kõik võime reageerida uudistele, jätta sinna kommentaare, anda hinnangut sisule või saata uudisele täiendust fotode, video või tekstidena.
Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, saab igaüks avada oma uudistekanali. Olgu selleks siis Facebooki leht, blogi või koguni täiemahuline uudisteportaal. Meil kõigil on selleks võimalus ning paljud on seda ka kasutanud. See aga seab ülejäänuid olukorda, kus meie ees on lugematu hulk meediakanaleid, mis kõik mingit infot jagavad ning sageli ka üsna sarnased välja näevad.
Infohulk on hüppeliselt suurenenud
Aastakümneid oli olukord arusaadav – me võtsime kätte ajalehe, tegime lahti raadio või telekanali ja teadsime, millise kvaliteediga info sealt meieni tuleb. Me teadsime, et selle on kokku pannud professionaalsed ajakirjanikud, nad on teinud seda kindlatest põhimõtetest ja eetilistest tõekspidamistest lähtuvalt. See info on tasakaalustatud ning pandud kokku, kattes laia teemaderingi.
Täna vaatab meile internetis vastu sadu uudisteportaale, videokanaleid, nõuandelehti ja muud ning kuigi need võivad ju enda tegutsemispõhimõtete kohta midagi kirjutada, ei pruugi me osata hinnata, kas see ka tõele vastab.
Enam ei saa esimest ettejuhtuvat uudisteportaalina näivat lehte avades kindlad olla, et tegemist on professionaalse, tasakaalustatud ja korrektse ajakirjandusega.
Ühtemoodi uudisteportaalidena näevad seal välja nii hobi- kui ka kitsa valdkonna leheküljed, erakondade uudisteportaalid, maailmavaateportaalid, erialaekspertide või üksikisikute blogid ning propagandalehed, aga ka nalja- ja pilalehed.
Hoolimata sarnasest väljanägemisest on ometigi nendes olev sisu erinev ning erinevad on ka selle sisu loomise põhimõtted ja loojate tõekspidamised. Kahjuks ei tule see erinevus esimese hetkega selgelt välja, kui me just ise täpselt ei tea, kes selle infokanali taga on.
Enam ei saa esimest ettejuhtuvat uudisteportaalina näivat lehte avades kindel olla, et tegemist on professionaalse, tasakaalustatud ja korrektse ajakirjandusega. Selline olukord on pannud info kvaliteedi, tasakaalustatuse ja korrektsuse kontrollimise ülesande lugejale – me peame tegema midagi, milleks meid seni õpetatud pole.
Oskused ei tule üleöö
Me peame oskama märgata, kes ühes või teises uudises räägib, peame oskama kontrollida, kas ta üldse päriselt olemas on, kas see, mida ta väidab, tegelikkuses toimus ja tõele vastab ning oskama paljusid muid nüansse kontrollida. See oskus ei tule üleöö.
Internet on meid info- ja meediakanalina saatnud juba mitu aastakümmet, kuid koroonaaeg ja sellega kaasa tulnud kaugtöö, kodukontor ja koduõpe on meid väga otsustavalt ja järsku sinna surunud ning seal elama pannud.
Saame möödunud kevadest meenutada lugusid, kus kampaania korras koguti selleks kõigeks arvuteid, kuna inimestel polnud neid lihtsalt piisavalt käes. Samuti mäletame lugusid sellest, kuidas kaugõppe korraldamiseks otsiti erinevaid võimalusi ning nii mõnigi algklassiõpetaja korraldas tunni sotsiaalmeediaplatvormis, milles vanusepiiranguks 13 aastat. Samuti on kasvanud internetikelmuste osakaal, kuna viibitakse varasemast rohkem keskkonnas, mille toimimispõhimõtteid väga põhjalikult ei tunta ja seal varitsevaid ohtusid hästi ei mõisteta.
Need on näited selle kohta, et me vajame aega sealse keskkonnaga kohanemiseks ning turvalisust suurendavate oskuste kogumiseks.
Jagatavat materjali kontrolli hoolega
Nagu eespool öeldud, ei saa me enam infokanali väljanägemise põhjal öelda, kas selles olev sisu on kvaliteetne, korrektne ja tasakaalus.
Väga erineva kvaliteediga sisu paistab välja ühtemoodi kvaliteetselt. Kõik see muutub aga veel keerulisemaks, kui jõuame sotsiaalmeediasse.
Lugedes seal postitust mõne jagatud artikliga, ei näe me isegi mitte selle algallika välimust. Meile esitatakse artiklist pilt, pealkiri ja lakooniliselt allikas, kust see lugu pärineb. Peame selle olematu info pealt otsustama, kas me usume seda või mitte. Sõltuvalt teema atraktiivsusest kipuvad paljud pigem uskuma.
Kokkuvõtvalt – keskkond, kuhu meid kiirendatud tempos on suunatud, vajab harjumist ja kohanemist. Püüame seal jagatavat infot ise jõudumööda kontrollida ning veenduda, et sisu, mis meie tähelepanu köidab, oleks korrektne ja kvaliteetne. Kui me seda iga loetava materjali osas teha ei jõua, siis teeme seda vähemalt lugude osas, mida tahame teistega jagada. Seda enam, et varsti on jälle käes valimiste ja otsuste tegemise aeg.