Viimastel aastatel on pikaajalise hoolduse käsitlus leidnud suuremat tähelepanu nii ühiskonnas kui ka tõusnud jõulisemalt esile poliitilistes aruteludes. Eestimaa inimesed vajavad kindlustunnet, et neile on tagatud väärikas vananemine, muretsemata, et oma lähedastele raskeks koormaks jäädakse. Ei kardeta lisanduvaid aastaid, vaid ikka seda, et enam iseendaga toime ei tule.
Eesti inimeste keskmine eluiga tõuseb. Statistikaameti andmetele tuginedes jõuab üle 65-aastaste osakaal rahvastikust 25%-ni juba 2030. aastal ning 30% 2060. aastal. Eesti elanikud elavad küll üha kauem, kuid tervena elatud aastate arv tõuseb tagasihoidlikult.
Meeste oodatav eluiga on sünnimomendil 74,4 eluaastat, millest elatakse tervena 54,1 eluaastat. Naiste puhul on need numbrid vastavalt 82,8 ja 57,6 eluaastat. Need numbrid näitavad meile selgelt kasvavat vajadust pikaajalise hoolduse järele.
Sotsiaalmaksule toetuv sotsiaalkaitse pole jätkusuutlik
Vajadus pikaajalise hoolduse järele tekib elu jooksul umbes 15% elanikkonnast, seda enamasti väärikas eas. Pikaajalise hoolduse korralduse üks põhimõtetest peab olema see, et õendusabi on tagatud vajalikus mahus, sõltumata sellest, kas inimene vajab seda teenust kodus, hoolekande- või tervishoiuasutuses.
Eakate toimetulekut tuleb toetada vajalike sotsiaal- ja tervishoiuteenustega, mis aitavad soliidses eas inimestel elada võimalikult kaua iseseisvalt oma kodus. Siinkohal on oluline tõsta ka avaliku ruumi ja teenuste ligipääsetavust – kohalikel omavalitsustel ja riigil tuleb arvestada vanusesõbraliku keskkonna põhimõtetega. Seda nii hoonete ehitamisel, ligipääsetavuse parandamisel kui ka linnaruumi planeerimisel ja avalike teenuste pakkumisel.
Vanemaealisi tuleb ühiskonnaellu enam kaasata, nad on tegusad inimesed, kes soovivad ja suudavad kogukonna heaks panustada.
Madal rahastus
Eesti riiklik rahastus pikaajalise hoolduse valdkonnas on tunduvalt madalam kui Euroopa Liidus keskmiselt. Kui meie panustame antud valdkonda SKP-st umbes 0,4%, siis kõrgelt arenenud riikides on see näitaja 2–3% SKP-st.
Antud olukorras ei ole meil võimalik pakkuda võrreldavat teenust ja kvaliteeti ning sealjuures maksta valdkonnas tegutsevatele inimestele väärikat palka.
Eesti hoolekandesüsteem vajab muudatusi ning ühiskondlikke kokkuleppeid, et tagada inimestele väärikas vanaduspõlv ja teenuste jätkusuutlik rahastamine. Arenguseire Keskuse tervishoidu käsitlevad analüüsid näitavad, et ülekaalukalt sotsiaalmaksule toetuv Eesti sotsiaalkaitse pole jätkusuutlik.
Just sellele toetudes on võetud eesmärgiks uurida Eesti maksusüsteemi tulevikuvõimalusi, et leida lahendusi ka pikaajalise hooldusega seotud küsimustele. On oluline kaardistada, kuidas Eesti vananevas ühiskonnas saaks kõige tõhusamalt korraldada igapäevast abi vajavate inimeste hooldus.
Sotsiaalse tõrjutuse oht
Meie seas on kümneid tuhandeid inimesi, kes on igapäevaselt hõivatud pikaajalist hooldust vajava lähedase abistamisega. Paraku kannavad omastehooldajad koormust nii abistamisel kui teenuste rahastamisel. Olukorras, kus teenustele ligipääs sõltub üha enam teenusekasutaja maksevõimest, suurendab see teenuste kasutamisest tingitud vaesumise riski.
Eesti riiklik rahastus pikaajalise hoolduse valdkonnas on tunduvalt madalam kui Euroopa Liidus keskmiselt.
Arvestades, et suure osa 50-aastaste ja vanemate inimeste rahalised võimalused on piiratud, seab see Eesti vanemaealised suurde vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohtu.
Pikaajalise hoolduse teenused jagunevad ravi- ja hoolekandeteenusteks, millel on eri finantseerimisallikad. Ravikindlustus tagab selle, et raviteenused, mis on kallimad kui hoolekandeteenused, on üldiselt hästi kättesaadavad. Hoolekandeteenuste eest peavad aga suuresti maksma abivajajad ja nende pereliikmed. Paraku võib juhtuda see, et pärast aktiivravi lõppu pole perel võimalik ise piisavalt abi pakkuda ning raha hooldusteenuste eest tasumiseks ei jätku. Nii võibki abivajaja seisund taas halveneda ja vajada uuesti aktiivravi.
Naised suurimad kannatajad
Omastehooldus piirab pereliikmete, eriti naiste võimet aktiivselt tööturul osaleda. Samas peab kõigil Eesti inimestel olema võrdne võimalus eneseteostuseks, et ühiskonnaelus kaasa rääkida. Peame vähendama perekondade halduskoormust ning tagama omastehooldajatele paremad võimalused ühendada töö- ja pereelu.
Iga ühiskonnaliige peab tundma end toetatuna ja väärtustatuna, seda eeskätt riigi poolt. Tuleb suurendada teenuste mahtusid ja saajate ringi, vähendada hooldusvajadusega inimeste ning nende perede omaosalust hooldusteenuste eest tasumisel, rakendada maksuerisusi hoolduskulude vähendamiseks ja luua juurde erihoolekandeteenuste kohtasid.
Eespool toodu elluviimiseks on kahtlemata vaja lisaraha, kuid see on ülioluline. Meil tuleb luua mõistlikud ja jätkusuutlikud lahendused, seades esikohale inimeste heaolu ning lähtuda igaühe konkreetsetest vajadustest ja võimalustest.
Keskerakonna kindel eesmärk on leida lahendusi, et iga Eestimaa inimene saaks vajalikke teenuseid õigeaegselt ja vajalikus mahus, sõltumata sellest, millises omavalitsuses ta elab. Usun, et need on väärtused, mis on meile kõigile omased ja olulised.
