Kuigi analüütikud prognoosivad, et inflatsioonisurve on ajutine, ei pruugi see siiski nii minna. Elektri ja muude kütuste hinnatõus on viimastel nädalatel vast kõigi teadvusesse jõudnud. Ka need, kes ei ole hinnatõusu veel oma elektriarvetel näinud, teavad, et varem või hiljem tuleb hakata elektri eest rohkem maksma. Ka maagaasi eest, mis ongi suuresti kõrgemate elektrihindade taga.
Mida veel ei tajuta, on laiapõhjalisem hinnatõus. Ka see on nii meil kui ka üle maailma kohale jõudmas, alustades kasvõi toidust. Toidu hind koosneb peamiselt energiast – diislikütus traktoritele, elekter kurgikasvatustele. Lämmastikväetis on peamiselt energia. Aga ma ei taha öelda, et ainult energia hinnakasv toob kaasa laiapõhjalise hinnatõusu.
Mida prognoosib pank?
Majandusteaduses kiputakse eeldama, et asjad liiguvad pikaajaliste trendidena, sarnanedes minevikuga. Isegi kui korraks midagi juhtub, siis suund on pikaajaliste tasakaalutasemete poole. Seetõttu eeldavad ka analüütikud, et kui näiteks sel aastal inflatsiooniga korraks midagi juhtub, siis pikas perspektiivis liigub hinnatõus tagasi tavapärasele kursile. Näiteks kahe protsendi juurde.
Hinnatõus loob hindade tõusu. Kui ükskõik mis põhjustel ettevõtja sisendite hinnad kasvavad, peavad nad ühel hetkel müüdava kauba hindu ka tõstma.
Rahandusministeeriumi suvine majandusprognoos ütleb, et kuigi sel ja järgmisel aastal jääb inflatsioon tavatult kõrge nelja protsendi alla, siis aasta hiljem langeb see üldiselt soovitud kahe protsendi juurde. Eesti Panga hiljuti välja käidud numbrid eeldavad laias laastus sama.
Ma saan loogikast aru. Jah, energiahinnad on tõusnud, aga korra juba ära kerkides peaks nende mõju hinnakasvule olema piiritletud. Koroonakriis tekitas rahvusvahelistes tarneahelates probleeme, mis osaliselt väljenduvad hinnatõusus, aga kui kaua nad ikka mõju avaldavad?
Hinnatõus loob hindade tõusu
Peale raskustest ülesaamist peaks ju hinnatõus taltuma. Kõik võiks minna ju tagasi, nagu oli enne koroonat. Mina kahtlen, kas see ka nii võiks minna. Esmalt, hinnatõus loob hindade tõusu. Kui ettevõtja sisendite hinnad kasvavad ükskõik mis põhjustel, peavad nad ühel hetkel müüdava kauba hindu ka tõstma. Või pankrotti minema. Teisiti ei saa. Kõik ei juhtu kohe ja korraga, aga mõju pigem ei jää ühte-kahte aastasse.
Lisaks, enne koroonat ei olnud me tegelikult ka nii väga tavapärases maailmas. Suured keskpangad on tegelenud laialdase raha juurdetrükkimisega. Intressid on olnud aastaid negatiivsed või nullilähedased. Inflatsioon on kõigile üllatuseks püsinud seni ülimadal.
Hoolimata rahatrükist.
Mõned asjad võivad ootamatult kaua muutumatuna säilida ja siis järsult pöörduda. Koroonakriis võib olla üks neist päästikutest, mis senise madala intressi- ja inflatsioonikeskkonna teistpidiseks pöörab, sest eeldused on olemas.
Mina isiklikult ei mäleta Ameerika Ühendriikides 1970. aastaid, aga toona tõi USA keskpanga võrdlemisi lõtv rahapoliitika kaasa hinnatõusu, mis kippus kohati kahekohaliseks. Hinnatõus oli probleem number üks. Tõi kaasa kõrge tööpuuduse, pankrotid, üleüldise rahutuse ühiskonnas.
Ma ei taha kindlalt väita, et nii läheb. Kõik on alati erinev ja ajalugu ei saa üheselt korduda. Ja suuremad institutsioonid suuremat inflatsiooni praegu pigem ei prognoosi. Kuigi mulle tundub, et inflatsioonivõimalust nägevaid inimesi on iga päevaga aina rohkem.
Näiteid elust enesest
Alustuseks, kuigi Eesti Pank jätkuvalt prognoosib, et praegune hinnatõus taandub välja ja mõne aasta pärast mõju ei avalda, teatas keskpank reedel, et teeb seda hetkeseisuga. Lisaks kutsub üles valitsust vastutustundliku eelarvepoliitikaga inflatsiooni ohjeldama, sest pikemaajaline hinnatõus võib ohustada inimeste ostujõudu ja ekspordisektori konkurentsivõimet.
Näiteks Peeter Koppel SEB-st pakub, et inflatsioonisurve võib jätkuda. LHV portfellihaldur Kaius Kiivramees argumenteeris juba kaks nädalat tagasi, et inflatsioonisurve ei ole ajutine ja soovitab vara paigutada toormesektoritesse kui kohtadesse, mis võiksid hinnakasvust kõige vähem kannatada saada.
On ka tavaelulised näited. Alustades sellest, kuidas Tartu kesklinnas küsitakse flat white‘i ehk piimaga kohvi eest ligi viis eurot, kuidas ehitushinnad on aastaga tuimalt kolmandiku võrra kerkinud või kuidas autopoest autot tellides tuleb peale sissemakset pool aastat oodata.
Või kuidas vast kätte saadud uus auto õnnestub kallimalt maha müüa kui hinnakirja alusel uut tellida.
Uus olukord
Kui ka päriselt inflatsioon kestab kauem ja sügavamalt kui paar aastat, oleme kõik ebameeldivas uues olukorras. Paljud meist ei tea või ei mäleta, mida inflatsioon tähendab. Sisuliselt muutuvad kõik, kelle vara või sissetulekud on eurodes, vaesemaks. Sama rahaga ostad iga päev aina vähem.
Kuid inflatsioon ei peatuks vaid seal. Praegu on meie ühiskonnakorralduse üks tugevaid sambaid ülimadalad intressimäärad.
Inflatsioonilises keskkonnas keskpangad mitte ainult ei lõpeta rahatrükki, vaid pööravad selle ümber, tuues kaasa intressitõusu. Mitte selle pärast, et nad tahaksid halba või et midagi katki teha, vaid muud võimalust ei ole.
Aga proovigem nüüd mõelda, kuidas hakkab toime tulema keskmine perekond, kui kõigi asjade poes kallimaks minemisega samal ajal kasvaks ka kodulaenu intress. Praeguselt 0 + 2 protsendilt näiteks kokku viiele protsendile. Või seitsmele. Aga palganumber jääb samaks.
Sinna juurde kogu muu jama ja ebastabiilsus, mis hinnatõusuga kaasneb. Näiteid ühiskondade toimimisest inflatsioonilises keskkonnas ei ole keerukas leida. Ei taha olla katkukraaksuja ja oodata tulevikust vaid halba, aga riskid on olemas. Loodan, et nii ei lähe, aga mulle tundub, et pigem võib.
