Tänavu 1. mail täitus Eestil 20 aastat Euroopa Liidu (EL) liikmena ning selle aja jooksul on meie sisemajanduse kogutoodang kogustes mõõdetuna kasvanud poolteist korda ühe elaniku kohta. Kui vaid eurosid vaadata, siis on kasv olnud lausa neljakordne. Loomulikult ei ole elukvaliteedi paranemine vaid ELi teene. Kuid kui tagasi vaadata tollele ajale, siis saab aru, kui palju on meie elu tolle 20 aastaga muutunud.
Kui eurodes mõõdetuna on SKP kasvanud üle nelja korra, siis samas suurusjärgus on kasvanud ka palk. Keskmine kuupalk oli vahetult enne ELiga liitumist 450 eurot ning on jõudnud eelmise aasta lõpuks 1950 euroni. Arvestades tänaseid hindu ilma ostujõu kasvuta tähendaks see täna 950 eurost palka ehk ostujõud keskmise palga eest on kaks korda suurem.
Meil on inimestena keeruline hinnata, kas tõesti on täna kaks korda parem elu kui toona. Minnes ajas tagasi ja asetades igapäevaelulisi asju konteksti, on päris mitmeid näiteid, mis viimase 20 aasta heaolu kasvu väga hästi ilmestavad.
Ajas muutumatu lennuhind
Vahetult enne euroliiduga liitumise ümmargust aastapäeva lõppes koolivaheaeg, mis on paljudele Eesti peredele soojamaareisi aeg – lennatakse Türki, Egiptusesse või mujale. Et talvist kaamost sai peletama minna ka 2004. aastal, annab see esimese hea võrdlusbaasi.
Võrdlusbaasiks on paslik võtta n-ö madalaim hind, millega nädalaks puhkama minna saab. 20 aastat tagasi aprillis pakkus Novatours Türki Antalyasse ja teistesse kuurortidesse nädalast puhkust hinnaga alates 4990 krooni ehk 319 eurot. Aastal 2024, leiab sama reisikorraldaja hinnakirjast viimase hetke pakkumise Antalyasse alates 299 eurost.
Teisisõnu – 20 aastat tagasi kulus tervelt 70% kuupalgast Türgi-puhkusele, täna aga vaid 16%.
Lisaks puhkusereisile on ka tavalised liinilennud säilitanud sisuliselt 20 aasta tagused hinnad. Just ELga liitumise puhul pakkus meie kunagine rahvuslik lennukompanii Estonian Air kampaaniahindadega Berliini lendamist alates 900 kroonist ehk 58 euroga. Sinitiivuline küll täna enam ei lenda, ent see-eest lubab lõunanaabrite airBaltic Tallinnast Berliini viia ka alates 55 eurost. Nähtub, et lennupiletite „alates“ hinnad on ajas muutumatud.
Lenno_Uusküla Teler ja auto
Liialdades võiks väita, et Eesti kodude au ja uhkus on televiisor. Just 2004 tulid turule ka täislamedad telerid – „ülisuur“ 42-tolline plasmateler oli müügil soodushinnaga 39 999 krooni ehk 2556 eurot. Toona suureks televiisoriks peetud 29-tollise lameekraaniga telerit müüs Euronics kampaaniahinnaga 9995 krooni ehk 639 eurot. Mäluvärskenduseks – keskmine brutopalk oli siis 7100 krooni ehk 450 eurot.
Täna 29-tollise ning naljalt isegi 42-tollise ekraanidiagonaaliga telereid väga ei leiagi. Igati ausa odavama otsa 55-tollise teleri saab praegu poest kätte 500 euroga. Keskmisele palgale tasandades ja makse mitte arvestades pidi inimene 2003. aastal uue teleri soetamiseks 31 päeva tööd rügama, samas kui täna saab uue teleri kätte viis korda kiiremini ehk kuue päevaga.
Auto peab uuem ja (naabrist) parem olema, seda muudkui tõusvas joones. 2003. aastal müüdi Eestis 15 775 uut sõiduautot, mullu aga 22 820 ehk ligi poole võrra rohkem. Toona aasta auto tiitliga pärjatud Mazda 6 hinnad algasid 265 000 kroonist ehk pisut enam kui 16 900 eurost. See summa vastas kolme aasta ja ühe kuu keskmisele palgale. Täna annavad menukaimates mudelites tooni küll teised automargid, kuid võrdluse mõttes – Mazda 6 lubab müüja alates 29 990 eurost. Praegust keskmist palka arvestades saaks baashinna kokku aasta ja viie kuuga.
Lausa tektooniline nihe on aga toimunud selles, milliseid autosid eestlased ostavad. Kui toona oli kaks kolmandikku meie uutest autodest väikeautod, väikesed keskautod ja keskautod, siis täna on eelnimetatuid vaid napilt kolmandik, lõviosa (58%) moodustavad maasturid.
2003. aastal pidi inimene uue teleri soetamiseks 31 päeva tööd rügama, samas kui täna saab uue teleri kätte viis korda kiiremini ehk kuue päevaga.
Elukvaliteet
Heaolu kasvu ei näita mitte ainult see, kui palju on meil raha, kui suured on televiisorid ja kui kallid autod. Vähem käegakatsutavam, kuid ühiskonna seisukohalt ehk olulisemgi on meie rahva tervis – mida tervem rahvas, seda edukam on ta ühiskondlikku rikkust ja heaolu luues.
Erinevate õnnetusjuhtumite tagajärjel hukkunud inimeste arv on langenud pea poole võrra, inimkannatanutega liiklusõnnetuste arv on kukkunud veerandi jagu. Oluliselt on kasvanud meie välisõhu kvaliteet – saastet näitavate peenosakeste osakaal õhus on kukkunud 2003. aasta 18 000 tonnilt mullu 9000 tonnini.
Eesti inimeste keskmine oodatav eluiga on kasvanud ligi kuue aasta võrra, ulatudes 2022. aastal 78,1 aastani. Oleme viimase 20 aastaga näinud paremat ja tervemat elu edendavaid arenguid – uute terviseradade ja -keskuste lisandumist, meil on liikuma innustavad spordisangarid ja eeskujud ning tuhandete osalejatega jooksud, rattarallid, suusamaratonid.
Ent päris plekitu selles vallas kõik siiski pole. Heaolu kasvuga kaasneb mugavuse kasv ning nii ei näe me mitte ainult autoeelistuste kaldumist väike- ja keskklassi sõidukitelt maasturite suunas. Suuremate autode lisandumisega on teatavas korrelatsioonis ka rõivamüük ning kauplejad on olnud tunnistajateks pikemate püksirihmade ja laiemate seelikute müügile – ülemäärase kehakaaluga inimeste osatähtsus kogu elanikkonnas on kasvanud 43 protsendi pealt 53 protsendile.
Mida kauem me elame, seda kauem tahame elada tervena ning siin tuleks suunda muuta. Kuid pea kõige muu osas ootaks küll sama tempokat arengut kui eelneva 20 aastaga. Mida ei ole ju üldsegi mitte vähe! →
