Kuigi Harjumaal on igasuguseid probleeme, mis panevad inimesi nii riiki kui ka omavalitsusi kiruma, on vähemalt üks, mille eest peab harjumaalane tänulik olema, et ta just siin elab.
See õnn on kinnisvara. Kusjuures polegi tähtis, kas see on korter või maja, laenuga või ilma ostetud, tähtis on, et see asub Harjumaal. Õnn tähendab muidugi raha, kinnisvara väärtust, mis jääb tõenäoliselt püsima ja mida ei mõjuta poliitilised tõmbetuuled ega majanduse tõusud-mõõnad. Kui kehv see kinnisvara ka poleks, siis Eesti mõistes on Harjumaa kinnisvara väärtus igal juhul kõrge.
Igal suvel teeme alati ühe suure ringsõidu Lõuna-Eestis. Ehkki olen Tallinnas sündinud-kasvanud, veetsin oma lapsepõlvesuved Tartumaa lõunapiiril. Vanad talud ja mägisem maa mõjusid teistmoodi. Kuid kui aastakümneid tagasi tajusin Põhja-Eesti paremust või isegi ajast ees olekut, siis nüüd enam mitte. Iga suvi toob rohkelt vaimustust, siirast imetlust, kui kiiresti kõik Lõuna-Eestis muutub ja areneb. Kui uhked on majad, kui korras on teed ja ilusad vaated. Milline elamus on sõita Tartust Põlva või Võrru, Valgast-Tõrvasse, Karksi-Nuiast Kilingi-Nõmme kaudu Pärnusse… Põllud on justkui joonlauaga tõmmatud, teed mustad kui siidilint. Iga kord tunnen, nagu oleks käinud välismaal.
Harjumaal on isegi viletsa kinnisvara omanik hea olla.
Kahjuks ei reeda Lõuna-Eesti väline pilt seda, et nende majade või viljakate maade väärtus on heal juhul vaid kolmandik Harjumaa majade-maade omast ning liiga paljud ihkavad sealt ära, sest inimesele vajalikku kindlustunnet tuleviku suhtes pole.
Harjumaa laguneb
Muidu rikka Harjumaa paljudes nurkades on väliselt olukord vastupidine. Teed on kühmulised ja ääristamata (sõitke näiteks Harju-Risti või Alavere kandis). Vaade tähendab liiga tihti võsa või lagunevaid maju. Isegi põllud ei ole nii korras kui Lõuna-Eestis. Ilus on väike osa Harjumaast, Viimsi, Jõelähtme, osa Rae, Kiili ja Harku vallast, mõningad vaatamisväärsused. Paljud kohad on hallid, kus ei tunneta üldse pealinna hõngu. Uued elamurajoonid aga kerkivad ning tõmbavad inimesi ligi.
Harjumaal on isegi viletsa kinnisvara omanik hea olla.
Tuttav tundis ammu, et tema väike korter Tallinna lähistel maal kortermajas pole see, mida hing ihkab. Oma kehva korteri eest sai ta osta Lõuna-Eesti piiril asuvasse linnakesse uhke suure aiaga renoveeritud maja. Raha jäi ülegi, et elu nautida, öelda uhkelt, et on „Harjumaalt“ ning interneti teel kaugtööd teha. Esimest korda elus tunneb end miljonärina.
Maja müünud omanik hüppas rõõmust, et sai oma häärberi eest kolmkümmend tuhat eurot, sest teised ei saa sedagi. Lõputult müüa ei ole võimalik ja nii antakse head asjad poolmuidu ära, sest inimesi tõmbab Tallinnasse, isegi kui siin tuleb elada kitsastes tingimustes ja võtta hiigellaenu.
Õnnelikud ja õnnetud
Viimased viis-kuus aastat olen mõelnud harjumaalaste hea elu teemal. Nii nagu üle maailma suunduvad töö- ja õnneotsijad, aga ka investorid ja ettevõtted rikastesse, hästi toimivatesse ühiskondadesse, suurtesse tõmbekeskustesse – isegi kui sealne elukeskkond ei vasta alati „viimase moe“ nõuetele, bürokraatia on tüütu ja kuritegevus suur. Ääremaale võib ehitada moodsad majad-kontorid ja uhked teed, aga kui „usku“ sellesse kohta pole, kui tõmbekeskust ei teki, pole headel asjadel kahjuks mingit väärtust.
Lõunaeestlane peab Harjumaale tagasihoidliku kinnisvara ostuks müüma maha kogu oma maise vara, maad ja metsad ning võtma veel laenugi.
Üks Kanada kinnisvaramaakler ütles, et kes tahab end tulevikus kindlalt tunda, ostku kinnisvara vaid pealinna või suurtesse tõmbekeskustesse. Ääremaale võib osta vaid odavalt (aga head kinnisvara!), kui on märgid, et see piirkond võib kunagi hinda tõusta.
Muidugi jaguneb „kinnisvara-õnn“ Harjumaa lõikes ebaühtlaselt. Kõik ei ole rahul ega saa oma sama hinda, mida tuli maksta buumiajal. Vähem õnnelikud on need, kelle kinnisvara on kaugemates nurkades, kus ei ole tunda pealinna lähedust. Kõige õnnelikumalt (loe: kindlamalt) tunnevad need, kelle kinnisvara asub Tallinnas või Viimsi või Rae vallas, kus Tallinn on „kiviga visata“.
Olgu ümbrus kole, taristu olematu – vara on ikka väärtuslik. Isegi kui tuleb elu muuta, saab harjumaalane üsna väikese summa eest mujal Eestis hea asja asemele, ennast „inimesena“ tunda, sest tema kehv särk on piltlikult öeldes kordi kallim kui lõunaeestlase kallis ülikond. Lõunaeestlane peab Harjumaale tagasihoidliku kinnisvara ostuks müüma maha kogu oma maise vara, maad ja metsad ning võtma veel laenugi.
Nii et võrreldes sadade tuhandete eestlastega üle Eesti on harjumaalane õnnega koos. Tema saab oma kinnisvara müüa, selle hind ajas vaid kasvab, tal on tulevikuks mingi garantii. Enamikul üle Eesti eri paigus elavatel inimestel seda kindlust ega õnne ei ole.
