Peame ühiste pingutustega muutma olukorda, et kui homme midagi halba juhtuks, siis enamik Harjumaa inimesi suure tõenäosusega ei tea, kuhu varjuda ning varjumiskohti pole samuti.
Ukrainas kestva sõja valguses on eestimaalased hakanud varasemast rohkem mõtlema kriisiolukordadeks valmistumisele. Me ei saa leppida olukorraga, et Harjumaal leidub varjumiskohti napilt ja me ei tea, kus need asuvad.
Harjumaal elab rohkem kui 200 000 inimest, kellest enamikule varjumisvõimalusi pole. Ehkki hõreda asustusega kohas näib oht väiksem ja püsib lootus, et maja alla on rajatud kelder, siis näiteks Jõelähtme valla suuremates asulates nagu Loo ja Kostivere on lood halvad. Korrusmajad ja uusarendused on ilma varjumiskohata.
Paljude elanikega vanade kortermajade keldrid ei ole varjumiseks kohandatud ja sobivad üksnes panipaigaks. Uusarendustes puuduvad varjumise võimalused tihti üldse, sest aastakümnete jooksul ehitusnormid varjendeid ette ei näinud ja omaalgatuslikku rajamist peeti mõttetuks kuluks.
Samal ajal puuduvad ka selged tähised, märgistused või kaart, kust inimene võiks kriisiolukorras varju leida. Tallinnas Vabaduse väljaku jalakäijate tunneli juures võib näha varjumiskoha märki, kuid häda korral me Harjumaa suurematest asulatest sinna sõita ei saa.
Loomulikult ei suuda omavalitsused, mille eelarve on niigi pingeline, rajada igasse majja ja külasse varjendit. Kuid see ei tähenda, et me tohiks käed rüpes istuda. Omavalitsus peab võtma eestvedaja ja koordineerija rolli. Varjumiseks sobivad kohad tuleb koostöös riigiga kaardistada, suhelda kogukonnaga, lisada varjumiskohtade rajamise nõue planeeringute juurde.
Uutesse kortermajadesse ja eramutesse tuleb varjumisvõimalused projekteerida. See ei pea olema kallis ega keeruline. Inimene tunneb ennast kaitstuna tormi, plahvatuse või keemiapilve eest tugevate seintega ja hea ventilatsiooniga keldriruumis.
Harjumaa vallad peavad varjendite uusarendustesse sisse projekteerimise nõudes omavahel kokku leppima. Arendaja loeb samuti raha ning kui varjendeid nõutakse vaid ühes või kahes omavalitsuses, siis lüüakse kopp suure tõenäosusega maasse seal, kus nõuded on leebemad.
Peame kohalike varjumiskohtade arengukava luues tegema koostööd ja teavet omavalitsuste vahel jagama. Oleme paljuski sarnased ning koostöös võime leida ideid ja lahendusi, mis üksi tegutsedes võivad jääda märkamata. Esimene samm oleks inventuur hoonetest, milles asuvad ruumid võiksid juba praegu täita varjumiskoha funktsiooni. Küsimus pole betoonpunkrites, vaid tugeva keldriga koolimajas, raamatukogus või kortermajas, mille uksed ja aknad saab kinni katta ning kuhu saab varuda joogivett.
Arengukava teise etapina tuleb varjumiskohad märgistada, lisada valla kaardile ja anda inimestele teavet valla kodulehe või äpi kaudu. See info tuleb teha kättesaadavaks samuti üleriigilistele teabeallikatele. Peame leidma lahenduse, et teabe saaksid ka üksikute talude elanikud.
Koolides tuleb läbi viia lihtsad evakuatsiooniharjutused, et noored teaksid, et ohu eest varjumine kuulub päriselu juurde.
Tasub mõelda olukorrale, kui varjuda tuleb mitmeks päevaks: värske õhk, vesi, toit, valgus, generaator, akupangad, tualettruum, istmed ja lamamiskohad. Lastele tuleb luua võimalikult rahustav keskkond, et nad saaksid mängida. Kõik see pole võimalik ühekorraga, aga kui me viivitamatult ei planeeri, siis kriisi puhul upume kaosesse.
Kriisikava ei saa sündida vallaametniku lauanurgal. Koostöö omavalitsuste vahel ning päästeameti ja riigiametitega on möödapääsmatu, samuti nagu külaseltside, korteriühistute ja vabatahtlike kaasamine.
Varjumiskohad pole mingi luksusprojekt, vaid hooliva omavalitsuse tunnus. Harjumaa vallad ei pea ootama, kuni Tallinna külje all juhtub midagi suurt. Me saame olla need, kes tegutsevad oma inimeste elu nimel enne, mitte pärast õnnetust.
Ennekõike ootame omavalitsuste koostöötahet, sest kriis ei tee valdadel vahet. Õlg-õla tundega saame kõikidest raskustest võitu.
