Harjumaa seisab valiku ees, kas jätkata kuulekalt taristut ja kinnisvara arendades pealinna magalapiirkonnana või asuda looma oma inimestele tänapäevaselt väärtuslikku elukeskkonda.
Harjumaa kasvab ennekõike tänu nn kuldse ringi valdadele väga kiiresti. Tallinna lähedus, uusarendused ja looduskaunis ümbrus meelitavad siia järjest rohkem inimesi. Ent midagi olulist jääb sageli tegemata: avalik ruum ja rohealad ei arene samas tempos elamuarendusega.
Me ehitame maju, aga unustame nendevahelise ruumi, kus oleks mõnus olla. Liiga vähe leidub kohti, kus varjus istuda, jalutada, mängida või lihtsalt tolmuvabalt hingata. Just inimväärse keskkonna loomiseks vajavad Harjumaa vallad professionaalset maastikuarhitekti.
Rannaaladest kaugemal iseloomustab Harjumaad ühtlaselt lame maastik ja pealinna naabrusest tingitud tolmused-kärarikkad liiklussõlmed, mis loovad eelduse silmapiirini ulatuvaks halluseks. Kuid asjatundliku kujundamisega saaksime muuta praegu käest libisevad kohad hubaseks ja põnevaks.
Näiteks Jõelähtme valla suurimas keskuses Lool on mitu uusarendust kerkinud ilma läbimõeldud kõrghaljastuseta. Me kõnnime lagedatel tänavatel, kus varju ja istumisvõimalusi on vähe. Kostiveres, kus asub ajalooline mõis, vajab park haljastusplaani, mis looks hubase avaliku ruumi, kujundades mõisast kogukonna südame. Suurepäraste eeldustega mõisapark mõjub pooliku ja mahajäetuna. Park võiks olla koht, kuhu inimesed tuleksid aega veetma, lastega mängima, kontserte nautima. Praegu leiame Kostivere mõisapargi üles vaid kogukonna laadapäeval, kui põhirõhk pannakse müügikioskitele.
Samu muresid kohtame kõikides Harjumaa valdades: teed looklevad läbi endiste militaaralade ja metsatukkade, kuid mõtestatud kujundust pole. Tulemuseks on killustunud pilt, kus ilus loodus seguneb hüljatusega. Õigesti kujundatud rohelised koridorid jalakäijatele ja ratturitele võiksid aga pakkuda kustumatuid elamusi.
Suure koormusega liiklussõlmedes on vajadus maastikuarhitekti töö järele ilmne. Autod kihutavad, õhk on tolmust paks. Õigesti valitud ja paigutatud taimed püüavad kinni tolmu, neelavad müra ja loovad rahulikuma keskkonna. See pole luksus, vaid tänapäevane vajadus.
Maastikuarhitekt ei ole lihtsalt haljastaja ja silmailu looja, kes istutab põõsaid või niidab muru. Ta on asjatundja, kes loob inimese vajadusi ja tervist arvestavat keskkonda. Tänapäeva inimene elab tehiskeskkonnas ja loodusega koos toimimiseks vajab erialast nõuannet. Üksikisikul ja paberitöösse uppuval ametnikul napib arusaamist, kuidas luua maastikku, kus kõrged puud pakuvad varju ja tolmukaitset, reljeef muudab tasase maa huvitavaks, õigesti valitud taimestik loob nauditava ilme ja parandab ka õhukvaliteeti.
Kui te küsite, kas praegusel raskel ajal suudaks omavalitsus maksta maastikuarhitektile palka ja kas see tasuks ära, siis vastus mõlemale küsimusele kõlab lihtsalt: jah, suudab, jah, tasub ära.
Maastikuarhitekti brutopalk jääks orienteeruvalt vahemikku 2000–3000 eurot kuus. Seda summat, mis moodustab vallaeelarvest protsendi murdosa, saab võrrelda ühe uue mänguväljaku rajamise maksumusega. Kuid tegemist oleks tohutu mõjuga investeeringuga, mis parandab keskkonda, loodushoidu ja inimeste rahulolu.
Kui uue ametikoha loomine tundub esmapilgul pillav või tööandja seisukohalt ohtlikult siduv, tasub kaaluda koostööd naaberomavalitsustega, palgates maastikuarhitekt ühiselt. Harjumaa külalistele paistaks imelik, kui ühel pool vallapiiri laiuks malts, teisel pool aga roosipõõsad. Osalise tööajaga ametikoht või lepinguline koostöö mõne sõltumatu maastikuarhitektiga aitaks olukorda parandada.
Kuid põhimõte olgu selge: Harjumaa vajab terviklikku ja mõtestatud arengut, et välja murda peale tungivast hallusest. Tallinna magala staatusest me tõenäoliselt enam välja murda ei suuda, kuid hästi planeeritud ja kogukonnale suunatud elukeskkonna oleme ära teeninud. Naabervaldade koostöös suudame kodukandi särama lüüa.