Eesti Vabariigi valitsus tundub hädas olevat – appi kutsuti ettevõtjad, loodi 12-liikmeline efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoda, mis hakkab valitsust nõustama.
Kuidas teile tundub, kas Eesti Vabariigi valitsus on hädas, et selline nõukoda kokku kutsuti?
Vastab nõukoja liige, Eesti tööandjate keskliidu tegevjuht Hando Sutter.
Eesti riigi valitsemises on olnud pikka aega iseteadvuse periood, valitsejad on kõike ise teadnud. Tulemus – ühiskonnas valitseb üleüldine usalduskriis. Ei usaldata kedagi, oponent lihtsalt karjutakse üle. Et valitsus on hakanud nüüd sildu taastama, ettevõtjatelt nõu küsima, pole minu arvates nõrkus, see on pigem märk tugevusest.
Paljud mäletavad veel eelmist kriisi, mil valitsus otsustas kärpida tippametnike palkasid. Kas praegune valitsus ei peaks eelkäijaid järgima?
Poliitika on märkide keel. Minu arvates on keeruline olukorras, kus riigijuhtide palgad indekseeritult tõusevad, minna päästjatele, õpetajatele või meditsiinitöötajatele ütlema, et teie palgatõusuks ei jätku raha. Kokkuhoid tippametnikelt rahalist võitu suurt ei annaks, aga oleks rohkem märgiline – kui peame pingutama, siis ühiselt.
Eesti riik on saanud Euroopa paipoisist peksupoisiks – meid trahvitakse, ähvardatakse kontrollidega… Mis juhtunud on?
Kui esitasin umbes samasuguse küsimuse meid külastanud IMF-i (rahvusvaheline valuutafond – toim) delegatsiooni juhile, ta noogutas mõistvalt – seda on ta varemgi kuulnud. Kiire arengu läbinud riikides jõutakse tavaliselt tõdemuseni, et ollakse majanduslikus mõttes kõrgliigas. Aga ei aduta, et selles liigas kehtivad teised mängureeglid.
Kuigi IMF-is arvatakse, et Eesti on arenenud riikide hulka tõusnud, arvavad eestlased ise, et oleme pigem endiselt mudaliigas…
Tehtut kriitiliselt hinnata on normaalne, see viib edasi. Aga ka faktidele tuleb au anda: SKP inimese kohta pole Eestis kunagi nii kõrge olnud, inimestel on pangaarvetel raha rohkem kui kunagi varem. Kapital on akumuleerunud, tekkinud on omad kapitalistid, meie omad investorid. Meie suuremad pangad kuuluvad küll rootslastele, aga välja laenatakse peamiselt kohapealsetelt hoiustelt teenitud raha. Mäletatavasti 2008. aasta kriisi aegu sõltus Eesti majandus täielikult Põhjamaade rahast. See on väga suur, positiivne muutus.
Samas on ka objektiivseid näitajaid, mis on muutunud halvemaks. Näiteks riigieelarve on miinuses…
Nii see on. 2019. aastaga on riigieelarve maht kasvanud 70%. See tähendab, et kulutame avalike teenuste peale – haridus, meditsiin, riigi turvalisus – 70% rohkem. Majandus on samal ajal kasvanud vaid 45%. Järelikult riigi kulude kasv on oluliselt suurem majanduskasvust. See ei ole jätkusuutlik.
Majandus on summa summarum erinevate ettevõtete toimimise kogusumma? Mida ettevõtjad ütlevad, miks nad ei kasva?
Investeerides tehakse reeglina pikaajalisi plaane. Kui maksukeskkond muutub mitu korda aastas, tekitab see ebakindlust, mõjutades otseselt investeeringuid. Et inimeste pangaarvetel on rohkem raha kui kunagi varem – eks seegi ole ebakindluse märk. Inimesed kardavad kulutada. See on tõsine probleem.
80% ettevõtjatest peab arengu piduriks praegust elektrihinda – Eestis on kalleim elekter piirkonnas.
Hando Sutter, teie olite kümme aastat Eesti Energia juhatuse esimees. Miks on elekter nii kallis? Kas põlevkivijaamade sulgemine on ainukene põhjus?
Ehk peab teistpidi mõtlema – energia on meil pikalt odav olnud, sest suur osa meie energiast tuli Venemaalt. See oli konkurentsis meie eelis. Energiasõda Venemaaga algas aga juba enne kallaletungi Ukrainale – Venemaa hakkas üles ütlema energialepinguid. Täna põeb terve Euroopa oma hiljutist energiasõltuvust Venemaast. Aga vaevalt keegi meist endist aega tagasi tahab.
„Mida rohkem poliitiliselt sekkutakse, see tähendab, et hakatakse mingit suunda, näiteks meretuuleparke toetustega edendama, seda kallimaks elekter läheb.“
Hando Sutter
Energiahinna kiire tõusu teine põhjus tuleneb poliitikute ambitsioonist muuta maailm puhtamaks. Rohepööret toetavad ka meie liikmed – majanduse jalajälg keskkonnale peab vähenema. Aga Euroopa Liidu juhtorganite ambitsioon selles osas on liiga suur ja energiatootjad tunnetavad seda ennekõike keskkonnamaksudena, tööstused ja kodutarbijad aga läbi kalli hinna. Põlevkivienergia muutuvkuludest moodustavad 70–80% keskkonnamaksud. Põlevkivijaamad küll töötavad, aga elektri omahind on kallis poliitiliste valikute tõttu, mitte Eesti Energia oskamatusest kulusid juhtida.
Fossiilkütustel toodetav energia on asendumas üha enam taastuvenergiaga. Aga hinnalangust pole kuskil tunda…
Nii on terves Euroopas. Tulemus – tosina elektrijaama asemel on Eestis praegu ligi 25 000 elektrijaama. Ja need päikese- ja tuulepargid toodavad energiat enamasti kõik ühel ajal, kui päike paistab ja tuul puhub. Tootmine ja tarbimine peavad aga olema balansis. See on tõsine väljakutse meie energeetikutele, eriti peale desünkroniseerimist Venemaa võrgust. Kindlasti saame sellega hakkama, aga see põhjustab lisakulu, vajab salvestusjaamasid. Ka see jõuab tarbijate arvetele.
Kas odavam, vähemalt konkurentsivõimelise hinnaga elekter jääbki meie tarbijale unistuseks?
Selgitamaks, kuidas Eesti jõuaks taas konkurentsivõimelise elektrihinnani, tellisime uuringu Põhjamaade juhtivalt energiakonsultandilt. Poliitikute meelehärmiks selgus, et tuleb lasta turul toimida. Mida rohkem poliitiliselt sekkutakse, see tähendab, et hakatakse mingit suunda, näiteks meretuuleparke toetustega edendama, seda kallimaks elekter läheb.
See kehtib ka salvestite kohta – kui meil on turule jõudmas konkureerivad energiasalvestid, mis on päikese- ja tuuleparkide puhul hädavajalikud, siis tuleb ka need rajada turureeglite põhiselt, mitte riigi toetusele tuginedes.
Oluline on seegi, et tuleb õppida juhtima meie keerulist, 25 000 elektrijaamaga energiasüsteemi. Appi peab tulema nii automaatika kui ka AI.
Taas räägitakse kõrghariduse tasuliseks muutmisest. Milline on ettevõtjate seisukoht, kas ollakse nõus rohkem haridusse panustama?
Koolitame akadeemilise kõrgharidusega noori palju enam Soomest, tahame nende hulka haridusreformiga veel kasvatada. Ettevõtjate seisukoht on, et vaja oleks rohkem rakendusliku kõrgharidusega noori.
„Algus annab aga lootust: ettepanekuid bürokraatia vähendamiseks on tulnud nõukojale tublisti üle 500. Neist poolest tuhandest esitasime valitsusele 167 juba läbitöötatud ettepanekut, 32 neist on valitsus otsustanud töösse võtta.“
Hando Sutter
Tasulised peaksid olema kõrgkoolis erialad, kus praegu on diplomite ületootmine – näiteks äri- ja haldusjuhtimine. Mingil juhul ei tohiks tasulised olla pedagoogilised, samuti meditsiinierialad. Et vajalikud otsused on õigel ajal tegemata jäänud, prognoosin ma sügisestel riigieelarve aruteludel suurt sõnasõda – raha ei jätku.
Praegu elab meil ligi 45 000 ukrainlasest sõjapõgenikku. Mis saab, kui nad ühel päeval lahkuvad?
Praegu õpib Eesti koolide erinevates astmetes eesti keeles 15 000 ukraina noort. 30 000 ukrainlast on aktiivsed meie tööjõuturul, enamik õpib ka eesti keelt. Sõjapõgenikud on saanud hakkama. Ka meie oleme saanud ühiskonnana hakkama, oleme sõjapõgenikud integreerinud märksa valutumalt Eesti ellu, kui paljud prognoosisid. Uuringute kohaselt sõja lõppedes pooled ukrainlased lahkuvad. See tähendab ettevõtetele töökätest ilmajäämist, koolidele pearaha vähenemist. Paljudel asutustel läheb keeruliseks.
Samas võiksime mõelda sellele, kui suur tüli on ühiskonnas välistööjõu sisserände kvootide pärast. Meie kvoot on aastaid olnud 0,1% rahvastikust. Mõne aastaga integreerisime 45 000 inimest, aga ei suuda vastu võtta rohkem kui 1500 meie ettevõtetele vajalikku spetsialisti aastas. See kvootki on saanud ettevõtluse piduriks. Haritud spetsialistid leiavad töökoha teistes riikides.
Tulles tagasi märtsis loodud nõukoja juurde – tibupoegi loetakse küll sügisel, aga mida ütlete alguse kohta?
Esimesel nõukoja kohtumisel leppisime ettevõtjatega kokku, et kui poole aastaga midagi ei juhtu, läheme laiali. Algus annab aga lootust – ettepanekuid bürokraatia vähendamiseks on tulnud nõukojale tublisti üle 500. Neist poolest tuhandest esitasime valitsusele 167 juba läbitöötatud ettepanekut, 32 neist on valitsus otsustanud töösse võtta.
Kas teile ei tundu, et palju bürokraatiat tuleb Brüsselist, meie ettevõtjate pingutustest selle likvideerimiseks ei piisa?
Üleeuroopalise ettevõtjate katusorganisatsiooni Business Europe eestvedamisel tegelevad ettevõtjad bürokraatia vähendamisega Euroopa Liidu organites. Brüsselis tundub protsess kulgevat kiiremini kui siin Eestis. Hea näide on ettevõtteid koormanud kestlikkuse aruandlus, mida on juba kõvasti tagasi tõmmatud. →
HEA TEADA
Tööandjate keskliit arvudes
Eesti tööandjate keskliidu ajalugu ulatub aastasse 1917, mil asutati Tallinna tööstusliku piirkonna vabrikantide ühisus. Ühisus lõpetas tegevuse Nõukogude võimu käsul 1940. aastal.
Pärast Nõukogude perioodi moodustasid 1991. aastal tööstusharude liidud Eesti tööstuse keskliidu, mis hiljem nimetati ümber praeguse nimega.
Eesti tööandjate keskliitu kuuluvad kõik peamised majandusharuliidud ja paljud Eesti suurettevõtted. Kokku esindab liit otse ja läbi haruliitude enam kui 2000 ettevõtet, mis on tööandjaks enam kui
250 000 töötajale.
