Nii mõnigi ettevõtjast ärimees on minuga kokku saades protesti avaldanud – ajaks äri palju ägedamalt, aga need Eesti maksud, see sotsiaalmaks…
Olen siis alati ühte moodi vastanud. Riigi kulud tervisele on suured. Ainult 1 protsent inimesi tarbivad 30 protsenti haigekassa rahadest. 10 protsendile sotsiaalselt kindlustatutest kulub 70% haigekassa rahast ja 50 protsendile 98% rahast. Ja ülejäänud 50 protsendile sotsiaalmaksu maksjatest– neile kõige tervemaile – jääb kulutada ainult 2% haigekassa rahast.
Tundub ebaõiglane? Ja ongi ebaõiglane – nagu tervise jaotumine looduse poolt inimestele. Ja kui olen küsinud siis neilt ärimeestelt, kes kinnitavad, et nemad ei kuluta seda sotsiaalmaksuna riigile makstavat raha mitte kunagi ära, kas nad tahaksid kuuluda selle 1% inimeste hulka, kes kulutavad 30% rahast, või 50 protsendi hulka, kellele kulub 2% haigekassa rahadest, siis on vastus alati üks: tahame olla nende kahe protsendi saajate hulgas. Ja see on ka loomulik – nad tahavad olla – terved või peaaegu terved.
Sellest arutelust koorub välja haigekassa üks peamisi rolle – hoolitseda selle eest, et kõik inimesed meie ühiskonnas oleksid kindlustatud arstiabiga just nii palju, kui ühiskond hetkel suudab.
See suutlikkus on olnud läbi aegade erinev ja erineb tulevikus kindlasti sellest, mida me täna suudame. Eesti haigekassa loomisest on möödas rohkem kui veerand sajandit ja et ma ise olin haigekassa loomise juures – siis Pärnus – võin isiklike kogemuste ja veendumuste põhjal kinnitada, millised on olnud need muutused veerand sajandi ehk inimpõlve jooksul.
Rõhutaksin siin kolme momenti: vaatamata sellele, et elanike arv on Eestis vähenenud, pole kindlustatute panus vähenenud. See tähendab, et haigekassal on praegu tunduvalt rohkem vahendeid abivajajate tarvis kui oli toona. Teiseks, tehnoloogia on kõvasti arenenud, ja kolmandaks, mida tahaksin eriti rõhutada – meie meditsiinipersonal on tunduvalt parema, moodsama väljaõppe saanud. Siin tahaksin rõhutada, et teisest ja kolmandast meetmest rääkides pole me Eestis mingeid imerohtu leiutanud. Elame Euroopas ja meie areng on toimunud paralleelselt teiste riikide, eriti Saksa meditsiini arenguga. Ja ehk patsiendi jaoks suurim muudatus selle inimpõlvega – haigeid ravitakse rohkem haiglaväliselt.
Mis on muutunud?
Kui läinud sajandi lõpukümnendi alguses viibis patsient keskmiselt 17 päeva haiglas, siis nüüd sama haigusega 4–5 päeva. Kui erinevatest haigustest kõnelda, siis mitme haiguse puhul, mida varem raviti vaid haiglas, tänapäeval keegi haiget ei hospitaliseeri. Nii on näiteks kopsupõletikuga. Kui sünnitanud ema viibis varem vähemalt nädala koos maimukesega sünnitusmajas, siis nüüd saavad ema- laps koju tavaliselt juba teisel päeval.
Mis see tähendab? Aga seda, et ruumid, tehnoloogia, inventar ja haiglapersonal pole pole enam nii kaua ühe inimese all kinni. Samas – kui vanasti olid ühes palatis koos juba varem sünnitanud naised ja esmasünnitaja, siis toimus nii öelda sotsiaalne koolitus – kogenud emad jagasid oma tarkust noorele. Nüüd on vaja selleks perekooli ja beebide kooli. Noort ema on vaja ju õpetada. Nii et meditsiini käsutuses olevad vahendid tuleb ümber suunata vastavalt aja nõuetele. Nii on see kõigis meditsiini valdkondades. Hoiame haiglapinda kokku, sest meil ei ole vaja nii palju betooni. Aga ega betooni alt vabanev ressurss selle pärast kasutamata jää, see kulub uusima, aina kallima tehnoloogia jaoks. Ja loomulikult personali väljaõppeks, kes selle uusima tehnoloogiaga tööle peab hakkama.
Viimase nelja aastaga on kindlustatute arv Harjumaal kasvanud 24 000 inimese võrra.
Teisalt toob uus tehnoloogia kaasa ka suuremad kulud. Varem olid kõik süstlad ja vereülekandeseaded korduvkasutuses – õde keetis läbi ja süstlad-torud läksid jälle käiku. Ühekordselt kasutatavad seadmed on küll kallimad, aga näiteks vereülekannete puhul ravime tänapäeval neid haigusi, mis 15 aastat tagasi vereülekande käigus ühelt inimeselt teisele edasi anti. Ühekordselt kasutatavate seadmete puhul on see praktiliselt välistatud.
Mida toob tulevik
Mis on haigekassa üks suuremaid väljakutseid hetkel? See on rahva liikumine, siseriiklik migratsioon Eestis. Viimase nelja aastaga on kindlustatute arv Harjumaal kasvanud 24 000 inimese võrra. Kui räägime perearstide nimistutest, kus nimistus võiks olla kuni 2000 inimest – tegelikkuses peaks olema number väiksem, 1700 patsienti, siis ei põle arst nii kiiresti läbi – tähendab see, et viimase nelja aastaga peaks Harjumaale lisandunud olema 15 perearsti.
Kõikides ülejäänud Eesti maakondades on elanike arv vähenenud 27 000 inimese võrra. Selline migratsioon mõjutab ka haiglate võrku, kuskil ju vabaneb ressurss, kuskil napib seda.
Mis on tulevik? Arvan, et haiglate võrgustumine. Üldhaiguste ravi – sise- ja silmahaigused, günekoloogia – peab ka tulevikus olema kättesaadav igas praeguses maakonnahaiglas, kes on võrgustumas suurte haiglatega. Aga niisuguste raskemate haiguste ravi, mida maakonnahaiglates iga päev ei ravita, hakkab toimuma ikkagi suuremates keskustes: Jõhvis, Pärnus, Tartus ja Tallinnas. Keerulisemate haigusjuhtude ravi Tallinnas ja Tartus. Praegused maakonnahaiglad jäävad maakondade tervisekeskusteks. Ja ma ei hoople, kui ütlen – meie tervisekeskuste süsteem sarnaneb väga Soome tervisekeskustega.
