Möödunud aasta pani meid väärtuste üle tõsiselt järele mõtlema, seda ennekõike ühiskonna, eestluse ning väärtuste tasandil. Paiguti näib, et meie väike Eesti on justkui õmblustest kärisemas ning ühiskonda taas kokku traageldada näib olevat lähituleviku suurim väljakutse.
Osalesin detsembris Gustav Ernesaksa 110. sünniaastapäeva puhul Tallinna lauluväljakul toimunud ühislaulmisel. Varahommikuses karguses kogunesid koorilauljad ning üheskoos esitati kaks laulu, “Kuulajale” (2019 laulupeo laulikust) ja “Mu isamaa on minu arm”.
Jõudsin selle aja jooksul mõelda üllatavalt palju – ju tegi laulutaat Ernesaksa muusika minuga oma töö. Mõtteist jooksid kaleidoskoobina läbi lõppeva aasta sündmused, alates mu enese poja liitumisest Rahvusooper Estonia poistekooriga, mida pean ilusaimaks ja parimaks sündmuseks lõppenud aastal, ning sellest, kui tänulik olen, et mul on armas perekond ja mul on kodu. Ja mul on tööd.
Tõusev päike ning dirigent Hirvo Surva käes olev sinimustvalge lipp, mis ootas laulutaadile kaela sidumist, muutsid hetke ühteaegu nii rõõmsaks kui hardaks. Mu pilk liikus tahtmatult laulukaarele, mille suhtes liikus sügisel mitmeid „linnalegende“, mis olid suutnud meie väikese riigi väikest ühiskonda emotsionaalselt küllaltki kõvasti raputada. Tõsi, tegemist oli tõenäoliselt tahtliku valeinfo külvamisega, ent siiski oli mõtlemapanev, miks sellist asja ülepea teha.
Libauudiste aeg
Seesama laulukaar ja aastal 1988. aastal toimunud isamaalised laulupeod, mis olid meid rahvana ühte sidunud ja vabaks võidelda aidanud, ning kus ka ise toonase põhikooli lõpetajana koos klassikaaslastega Ivo Linna laulude saatel „ketti“ jooksnud olin, vaatas mind stoilise rahuga ning mulle näis, et tal pole aimugi, et rahva seas liikus „kõlakas“ tema võõpamisest vikerkaarevärviliseks.
Ehkki tegemist oli klassikalise kuulujutuga, kuulsin siin-seal paljusid arutlemas, et „loodame, et see kuulujutt ikka tõele ei vasta, ja no hoidku taevas selle eest, kui nad peaksid selle läbi suruma!“
See näitas, kui kerge on külvata ebakindlust, kui kerge on luua libauudiseid ning seda veel niisugusel tasandil rahvusliku identiteedi kandja osas kui seda on lauluväljak.
Ürituse lõppedes kohtasin endist kolleegi Riho Rõõmust, kes kinnitas mulle selge sõnaga, et laulukaarele ei sünni midagi taolist ning et sellist asja pole seni kordagi arutusele tulnud
„Leian, et inimesed peaksid suhtuma nii ajakirjandusse, kuid ka sotsiaalmeediasse ikka terve talupoja mõistusega. Ja aruka kriitikameelega. Kõik, mida kirjutatakse või ka TVs näidatakse, ei pruugi olla tõsi. Kirjuatatakse ja näidatakse, et meile põnevust tekitada. Või on suunatud sõnum kellelegi kasulik. Nii sünnivadki libauudised,“ lausus Riho Rõõmus.
Õnnetundest eemale
Lõppevast aastast tervikuna meenuvad EV100 tähistamisega seotud sündmused ning üleüldine pidulik ja väärikas atmosfäär. Seda „tasakaalustas“ ühiskondliku vastandumise kasv tasandini, mis on viinud välja kurjuse ja vihani.
Kui vaatame Eesti elule avarama pilguga, näib et meil justkui läheb aina paremini – majandus kasvab, tööd on, palgad kasvavad, toetused kasvavad jne. Oleks ju loogiline mõelda, et kasvama peaks ka õnnetunne, kuid inimesed muutuvad üha kurjemaks, kuni kätega kallale minekuni, tapmiseni välja. Mis on põhjus, mis on tagajärg?
Ühiskond koosneb indiviididest. Nagu mina, nagu sina, tema ja nemad. Ning täpselt niisamuti, nagu me saame organismi immuunsuse langedes jääda külmetushaigusse või nakatuda mistahes viirusesse, saab jääda haigeks ka ühiskond. Ühiskonna immuunsust saavad nõrgestada samasugused haigustekitajad, näiteks nagu valitsuse poolt kogu rahva nimel ja eest tehtavad otsused. Rändelepe on siinkohal märksõna.
Ent seesama ühiskond saab terveneda siiski vaid indiviidi tasandil, nii nagu me saame oma tervise, nii vaimse kui füüsilise eest olla vastutavad ennekõike vaid ise.
Tasub teadvustamist klišeetasandil elementaarpsühholoogiline fakt, et maailma parandamine ja ka paranemine algab ikka ja alati meist enestest. Raku tasandil. Ning raskuskese peab alati jääma meisse endisse. Vaid siis suudame riigina püsima jääda ning vaid siis suudame vastu seista taolistele „vikerkaare-värvi-lauluväljaku“-ühiskonnaõõnestajatele.
