Kurjus ümbritseb meid igalt poolt, olgu see Putin või õelad naabrid, ja on ime, et üldse elus oleme, kuid me ei peaks kurjale samaga vastama – see teeb maailma ainult hullemaks.

Äsja oli mul võimalus suures lehes arvustada soome tunnustatud kirjaniku Tapio Koivukari meisterlikku romaani „Põletatud mehe tütar“ (tõlkija Piret Saluri, kirjastus Argo 2025), mille tegevuspaigaks on 17. sajandi rusuvvaene Island ja selle kargekarm loodus, ning ajalooliseks kangaks fanaatilised nõiajahid, mis päädisid tihti süütute inimeste elusalt põletamisega, pannes lugeja mõtlema, kui kaugele võib inimene oma pimedusega löödud hulluses minna.

Lühidalt räägib romaan sellest, kuidas vanaaja vaesed inimesed arvavad, et kui kellelgi läheb neist paremini, tuleb rohkem kala võrku vms, siis on ta naaber need kalad omale võrku nõidunud. Ja kui ta on nõid, siis tuleb ta ära põletada. Isegi kui tõendeid pole. Keegi ei saa tõendada, et talumees Thórdur tappis kaugeleulatuva nõidusega lambatalle. Ent kõik justkui viitab, et Thórdur seda tegi, oskas ju tema pere teha ravitsevat taimeteed (mis oli kiriku õpetuse vastane – Jumal aitab ise neid, keda vaja). Või oskas Thórdur lõigata paadiserva kalapüüki abistavaid ruune. Pole siin midagi! Kui minul läheb kehvasti, küllap siis on süüdi see, kellel läheb paremini.

Kas me siis ei saa aru, et see on seesama hullus, mida soome kirjanik Tapio Koivukari Islandi romaanis kirjeldab? Ka meie võtame tänapäeval ette midagi, mis meile endale meeldib, mõtlemata teistele, ja kuulutame teised lollideks, sõites neist lihtsalt üle.

Kui Thórdur on elusalt ära põletatud, aga pärast seda ikka mõni lambatall kuskil sureb, läheb lahti hullus – ei piisa sellest, et süütu inimene ära põletati, kindlasti on nii, et nõidus läks edasi mehe tütresse ja seega on ka tema vaja ära põletada. Elusalt. Kuigi ta pole midagi halba elu sees kellelegi teinud.

Äkki prooviks mitte vihata ja…

… tuleks minevikuheietustest tänapäeva. Kirjeldatud romaani mõte on selles, millega saame ka täna suhestuda – vihavaenus, millel polegi tegelikult põhjust, ja mis läheb käest ära. Ühel hetkel näitab naaber näpuga sinule, et sa oled paha, järgmisel hetkel tuleb välja, et sa oled ühiskonda ebasobiv ja kuulud likvideerimisele.

Me teame, et vähemalt kaks korda on selline asi meil toimunud, 1941. ja 1949. aastal, kui nõukogude võim kuulutas täiesti tavalised eesti talupojad, kellel ehk teistest paremini läks, kulakuteks. Kes tuleb Siberisse saata, igaks juhuks koos väikelaste ja haua veerel kõikuvate vanaemadega. Sealjuures oli ka eestlaste seas neid, kes sellele kaasa aitasid.

Kas me siis ei saa aru, et see on seesama hullus, mida soome kirjanik Tapio Koivukari selles Islandi romaanis kirjeldab? Ka meie võtame tänapäeval ette midagi, mis meile endale meeldib, mõtlemata teistele, ja kuulutame teised lollideks, sõites neist lihtsalt üle.

Võtkem kasvõi automaksu. Kui palju kordi on valitsus seda ümber teinud ja ikka pole sellest asja saanud. Nagu äsja uudistest kuulda oli, maksab mõni luksusliku sportauto omanik vähem kui maamees endale kõlbuliku sõiduki eest. Keda siin ja mille eest kiusatakse? Täpselt nagu mainitud romaanis, jääb tavaline inimene riigimasina hammasrataste vahele ning jahvatatakse süsteemselt pulbriks.

See on siis riigihullus. Eks me saame aru küll, et riigieelarves raha pole, aga me ei pea heaks kiitma seda, kui seda raha sinna lollusega sisse tuuakse. Minu arvamust pidi võiks maksustada luksusautosid ja kogu moos. On need ju tavaliselt ka suurema mootori ja heitmega. Miks peaks maksustama maainimesi, kes ilma nende elu jaoks vajaliku autota hakkama ei saa? Ei pea. Aga kuskil on mingid kiuslikud inimesed, meie omad eestlased, kes seda teha tahavad. Ja alati leiab põhjenduseks mõne Euroliidu nõude.

Ja just sellest kiusust…

… ma tahaksingi veel rääkida. Kiusust igapäevaelus. Tööl ja kodus.

Kas töökaaslasele peab kohvimasina juures mainima, et ta näeb täna kuidagi eriti halb välja? Võib-olla suri tal just vanaema ära – mis sa kiusad?

Kas peab kaasale nähvama, ütlema – mõtlematagi – midagi sellist, mis ta kogu õhtuks rivist välja lööb, isegi kui mingi väike asi on valesti? Ehk tegeles ta viimase aja mingi jamade lahendamisega, millest sul aimugi polnud?

Hulluse, millest ma üritan rääkida, juured peituvad inimlikes pahedes nagu kadedus, ebausk, kättemaksuhimu. Selleks, et seda vältida, ei pea saama filosoofiadoktori kraadi. Piisab järelemõtlemisest, mida igaüks saab teha. Tihti on nii, et parem on jätta ütlemata või tegemata see, mis äkkmõttes tundub hea, aga hiljem halb. Et endast oma parem mina välja tuua, pole vaja kellestki üle sõita, vaid pigem lähtuda põhimõttest: elagem ise ja laskem ka teistel elada!

Tahaksin lõpetada romaanist pärit tsitaadiga, mis võtab kõik öeldu kokku: „Just see on saatana kõige tublim töö, panna inimesed olematu nimel üksteist taga kiusama.“ →