Iga inimese soov on olla aktsepteeritud. Et keskkond, milles elame, oleks meie eneseteostust toetav ning inimesed meie ümber heasoovlikud, et meid mõistetaks. Meie erisuste tõttu võime aga ka vastupidist kogeda.

Eriti haavatavad on erivajadusega inimesed ja pahatihti psüühilise erivajadusega inimesed.

Eestis elab umbkaudu 55 000 psüühilise erivajadusega inimest. See tähendab, et 55 000 Eesti inimesel on kas kaasasündinud intellektipuue või elu jooksul diagnoositud psüühiline haigus. Paljud neist elavad kodus, veidi alla 10 000 kasutab erihoolekandeteenuseid ehk riigi tuge igapäevasel toimetulekul.

Ehkki psüühilise erivajadusega inimesed vajavad igapäevatoimetustes rohkemal või vähemal määral tuge, on neil oma võimetele vastavalt siiski võimalik elada ka täisväärtuslikku elu ja oma potentsiaali maksimaalselt ära kasutada.

Nõukogude pärandist uute hoiakuteni

Nõukogude Liidus olid erivajadustega inimesed peidetud suurtesse kombinaadi tüüpi hooldekodudesse väljaspool suuremaid linnu ja asulaid. Nii elamistingimused kui ka pakutud tugi olid toona kaugel inimväärsest elust.

Niisamuti ei saa me tollast aega silmas pidades rääkida psüühilise erivajadusega inimesele võimetekohase hariduse pakkumisest, võimetekohasest eneseteostusest või ühiskonna liikmeks olemisest. Oli tavaline, et psüühikahäirega inimesed, kes kasutasid erihoolekandeteenuseid, elasid unustatult räämas mõisahoonetes.

Neile ei olnud tagatud privaatsust kõige tavapärasemates toimingutes, tihtilugu ka isiklikke riideid, jalanõusid, nuustikut ega isegi hambaharja.

Hooldekodude läheduses ei asunud elumaju, kino, teatrit, raamatukogu ega kauplusi. Erivajadustega inimestele mõeldud asutused olid rajatud põhimõttel, et nende asukad puutuksid ülejäänud maailmaga võimalikult vähe kokku.

Paljude hooldekodude elanike elu kulges seetõttu aastaid ilma igasuguse tähendusliku tegevuseta. Toonases tänavapildis polnud märgata ei füüsilise ega ka psüühilise erivajadusega inimesi. Just nimelt sellest ajast pärineb ka paljude eestimaalaste võõristus ja mure turvalisuse pärast vaimse erivajadusega inimestega kokku puutudes.

Sotsiaalministeeriumi tellitud uuring „Suhtumine psüühilise erivajadusega inimestesse“ näitab küll, et mida nooremad on inimesed, seda vähem tunnevad nad psüühilise erivajaduse suhtes ettevaatlikku suhtumist ja hirmu. Neil ei ole mälestust ühiskonnakorrast, mis teistsugust ja erinevat inimest vaenas ning sildistas.

Inimväärne elu ja toetav keskkond

Eesti on alates 2007. aastast tegutsenud sihikindlalt selle nimel, et psüühikahäirega inimesed ei oleks enam ühiskonnaelust isoleeritud, vaid saaksid osa kogukonna toest ja ise kogukonnaellu panustada ning võimaluse oma aja ja soovide üle ise otsustada. Töötame selle nimel, et pakkuda võimalikult paljudele erihooldekodude elanikele võimalust elada oma kodus – majas või korteris – koos toetavate kaaslastega.

Vaid 13 aastat tagasi elas enamik erihoolekannet vajavatest psüühilise erivajadusega inimestest suurtes hooldekodudes. Selliseid on nüüdseks alles jäänud veel vaid mõni. Ehkki arengud pole sujunud konarusteta, on kogukondades, kuhu psüühilise erivajadusega inimestele mõeldud kodud rajatud on, jõutud peagi heanaaberlike suheteni ja mõistmisele, et erinev ei ole ilmtingimata ohtlik.

Kartmata seda, mille poolest me erineme ja keskendudes sellele, mis meid ühendab, loome paremad kogukonnad kõigi jaoks.

Igapäevaelus toetab psüühilise erivajadusega hoolekandeteenuste kasutajaid vastavalt vajadusele näiteks tegevusjuhendaja, kes õpetab, kuidas sõita bussiga või teha süüa, aitab lauluhuvilisel leida laulukoori, spordihuvilisel sportimisvõimaluse, õmblemissõbral sobiva ametikoha ja annab nõu ka muudes argielu küsimustes, millega kogukonnakodude elanikud varem ehk silmitsi pole pidanud seisma.

Mis tulemusi on selline suunamuutus andnud? Inimesed, kes on eelnevalt pidanud elama suurtes hooldekodudes, on tänaseks selgeks õppinud igapäevaeluks vajalikud toimetused, nad tegelevad huvitegevustega või leidnud võimetekohased töökohad. Ja naabrid? Kogukondades, kus esialgu suhtuti erivajadusega inimeste naabrusesse kolimisse eelarvamusega, aktsepteeritakse nüüd ühiskonna eripalgelisust.

Kartmata seda, mille poolest me erineme ja keskendudes sellele, mis meid ühendab, loome paremad kogukonnad kõigi jaoks. Nagu teame, algab igaühe heaolu just nimelt kodust ja tegelikult ju ka kodukohast.

Toetame ühiselt neid tuhandeid inimesi, kelle igapäevaelu kulgeb meie omast teisiti, et just nimelt nemad end meie keskel eksisteerides turvaliselt tunneks.