Mõnikord on ilmselt igaühel tunne, et kõik siin maailmas on meil juba tehtud ja nähtud – kõik suured kanjonid ja sügavad koopad, ägedad lõbustuspargid ja ilusad kuurordid, metsikud džunglid ja ülesvuntsitud linnad. Kõik mošeed ja templid hakkavad ühesugusteks muutuma, pole vahet, kas meri on rohkem või vähem sinine, korallid rohkem või vähem värvilised. On tunne, et hakkab igav. Lihtsalt vedeleks lamamistoolis liivasel rannal ja imeks kõrrest magusat jooki, sest pole himu ja oskust enam midagi erilist kogeda.
See on traagiline tunne!
Selle tundega tuleb võidelda, sest see ongi inimese vaimne surm. See on umbes sama, kui arvata, et ma olen juba ühe raamatu läbi lugenud, milleks veel üks. Lugemise lõpetamist ei õigusta ka see, kui oled läbi lugenud sada või tuhat raamatut. Ikka on sind ootamas palju uusi teadmisi ja põnevalt vormistatud mõtteid. Maailma avastamisega on sama asi – uskuge mind, vana maailmahulgust – imelisi kohti, mida poleks osanud arvatagi, kohtab ikka ja veel igal sammul.
Õnneks pakuvad Eesti reisibürood oma klientidele palju põnevat. Enamasti toimub see entusiastide toel, kelle jaoks ei ole esimeseks eesmärgiks mitte teenistus, vaid tõesti ehe elamus , mida nad tahavad oma klientidele-kaasreisijatele pakkuda. See, mida teevad Margus Mändmets, Ivo Tšetõrkin, Argo Schneider ja mitmed teised reisiettevõtjad, on austust väärt. Nad pakuvad erilisi asju põneval ja kvaliteetsel moel.
Ürgsed polaaralad
Mu enda paleuseks on viimastel aastatel saanud polaaralad. Neis paigus olen purjetanud, sõitnud ekspeditsioonilaevade ja aatomijäälõhkujaga, olen matkanud jääl ja istunud põlisrahvaste taredes. Neid paiku soovitan huvilistel külastada koos eesti parimate spetsialistide, näiteks Andres Tarandiga, kes sõidab oma grupiga Antarktikasse järgmisel nädalal või Timo Paloga, kes sõidab Antarktikasse vahetult enne eelseisvaid jõulupühi.
Paradise Harbouri peegeldus. Neil aladel on puutumatut loodust, metsikut stiihiat ja ürgset möllu veel sel määral, et võtab hingetuks füüsiliselt, aga eelkõige vaimselt.
Osati sellest ürgsest kutsest sündis ka plaan reisida Fabian Gottlieb von Bellingshauseni jälgedes Antarktikasse. Baltisakslaste roll Venemaa 19. sajandi maadeavastuses on üldse tähelepanuväärne: Krusenstern, Toll, Lütke, Maack, Wrangel, Kotzebue, Eschscholtz, Middendorff ja veel paljud teised andsid olulise panuse kogu maailma avardumisele. Ja me ei peaks häbenema tunnistada, et see aitas suuremaks muuta ka meie, maarahva maailma. Baltisakslased on osa meie kultuuriruumist ja ka meil on kohustus seda ruumi uurida ja tutvustada.
Kliimamuutuse rindejoon
Järgmisel aastal saab Antarktise mandri avastamisest 200 aastat. Selle avastamise au üle on peetud mitmeid poliitilisi ja akadeemilisi lahinguid. Selge on, et 10-aastasena Saaremaalt Peterburi merekooli siirdunud ja admiraliks sirgunud Bellingshausenil on siin olnud mängida üks olulisemaid rolle.
Aga meie reisi juures, mis algab juulis 2019, on minevikust veelgi tähtsam olevik ja tulevik. Me tahame koos Eesti teadlastega rääkida maailmamere seisukorrast ja kliimaprobleemidest, sellest, kuidas hoida merd ja tervet planeeti. Bellingshausen kui rahvusvaheliselt tuntud isik annab selleks suurepärase võimaluse. Seda enam, et Antarktis, mille ta avastas, on kliimamuutuste seisukohalt rindejoone esimene liin – just polaaraladel näeme me viimastel kümnenditel toimunud muutusi kõige selgemalt. Just neid muutusi vaadates peame me kõik, ka eestlased, tõdema, et see ei ole mingi kauge ja võõras probleem, vaid asi, mis lähiajal mõjutab meid, meie lapsi ja lapselapsi kõige otsesemal ja võimalik, et kõige koletumal moel.
Seega ei ole meie eelolev reis mitte lihtsalt seiklus, vaid eelkõige eriline missioonireis – teadvustada maailmas Saaremaa poisi maailmaavastusi ja teadvustada maailmale, et need ja kõik teised avastused võivad muutuda mõttetuks, kui me oma planeedi eest tõsiselt ei hoolitse.
