Kolme läänemeresoome rahva ja kahe tsivilisatsiooni kokkupuute kohale rajatud Narva on suurema osa oma ajaloost olnud kaupmeeste ja käsitööliste linn. 150 aastat tunti Narvat tekstiilitööstuslinnana, peale II maailmasõda Eesti iseseisvuse taastamiseni nõukogude sõjatööstuskompleksi lahutamatu osana ning tänase päevani ka energeetikute linnana, sest riigi suurimate soojuselektrijaama töötajad on peamiselt narvalased.
Narval on eriline tähendus Rootsi kuningriigi ajaloos, kui seda linna hellitati 300-400 aastat tagasi rahasüstide ja parimate ehitusmeistitega ning kujundati suurriigi idapoolseks pealinnaks. Tollel ajal ehitatud kindlustused olid suure riigi piirikantsile väärilised ning annavad linnale ilme 21. sajandilgi.
Vene keisririigi ajastul asus Narva elama palju vene kaupmehi ja töölisi, kuid venelaste osakaal jäi linna rahvastikust kuni 1944. aastani alati alla poole.
Kui tahame kaasa aidata Narva uuele eduloole ja aidata narvalasi oma mullist välja, tehkem midagi, mis neid päriselt huvitaks ning kutsugem nad endale külla.
Narva jäi nõukogude ajal ülejäänud Eestile võõraks, kuna sõjajärgse aastakümne jooksul, kui kehtis Narva-Sillamäe piirkonna erirežiim, oli põliselanikel raskendatud kodukohta naasmine. Samas rajas impeerium just sellesse piirkonda lisaks Kreenholmi manufaktuuri laiendamisele mitmeid suuri tööstusettevõtteid, ehitati suured elektrijaamad, mis kõik vajasid kümneid tuhandeid töötajaid. Need aga toodi sisse peaaegu eranditult Venemaalt. Kiiresti venestunud linn jäi küll administratiivselt Eesti osaks, kuid jäi kommunaalteenuste ja tööjõu jagamise poolest seotuks Jaanilinnaga, mille nõukogude võim krabas Eestilt ära ning sidus halduslikult Leningradi oblastiga. Tänapäeval on küll need sidemed katkestatud, kuid informatiivne side Venemaaga on jätkuvalt tugev, sest hinnanguliselt üle 90% narvalasi jälgib vaid Venemaa telekanaleid.
50 miljonit euroraha
Samas ei ole põhjust narvalasi süüdistada ebalojaalsuses Eesti riigi suhtes, sest johtuvalt Venemaa lähedusest on neil ka selge, millist elu nende idapoolsetes naaberlinnades tegelikult elatakse. Kohalikud kogukonnaliidrid ütlevad, et narvalased elavad omas mullis: nad ei võta tõsiselt ei Kremli propagandat ega ka Eesti ametlikku poliitikat. Viimane jõuab nende teadvusse peamiselt kohalike keskerakondlike poliitikute tõlgenduses, mis ei ole siiani olnud Eesti keskvõimu soosiv. 1996. aastast linnas võimul olnud Keskerakonna taktikaks on olnud kõigis ebaõnnestumistes, sh tööpuuduses ja teistes sotsiaalsetes hädades süüdistada Toompead.
Peale Euroopa Liiduga ühinemist on Narva aga saanud struktuurifondidest tuge väga paljudele projektidele, hinnanguliselt üle 50 miljoni euro, ning toetuse mahud ei vähene ka lähiaastatel.
Linnaelu kvaliteeti ja elatustaset mõjutab kindlasti narvalaste väga vähene ettevõtlusaktiivsus. Mitte ainult linnavalitsuse vähene tugi kohalike mikro- ja väikeettevõtlusega alustajatele, vaid ka narvalastele sissekasvanud harjumus töötada suurtes tehastes ja vabrikutes. Üle-eestilised uuringud näitavad, et linnas on ettevõtlushuvi keskmisest poole madalam. Narvalaste kui tööjõu kvaliteeti aga hinnatakse kõrgelt, kuid suurte töölishulkadega vabrikuid ja tehaseid tänapäeval enam ei rajata. Endiste suurtööstuste alad toimivad praegu tööstusparkidena, neist suurimad on endised kroomnahavabriku (NAKRO), Baltijetsi“ ja Kreenholmi manufaktuuri alad, kus igaühes töötab kümneid väiksemaid ettevõtteid.
Narva uus ajastu
Iidne linn on jõudmas oma ajaloo järgmisse etappi, kus linna ilmet ei määra enam suurtööstuse suitsevad korstnad ega proletaarlaste massid. Narval on võimalus kujuneda Euroopa jaoks samasuguseks sümbollinnaks, nagu ta oli 400 aasta jooksul Rootsile. Eesti areng ja liitumine Euroopa Liiduga on loonud selleks eeldused. Jah, kõik seda veel ei näe, ka enamus narvalasi püüab hoiduda oma elulaadi muutumatuna ega võta uut kergesti omaks, kuid veerand sajandit Eesti võimu on käivitanud uusi arengusuundi ja avanud aknaid, mis hakkavad tasapisi avaldama oma mõju. Ka on linnavalitsuse ametitesse hakanud jõudma maailmas õppinud ja kogemusi omandanud noored. Üks neist, Narvas sündinud linnarhitekt Ivan Sergejev näeb ette Narva loomulikku keskust vanalinnana. Sellist tulevikunägemust, mis muudaks meie piirilinna ilusaks ja erakordselt põnevaks jalutajate paradiisiks Narva jõe läänekaldal, toetavad ka teised Narva vaimu eestvedajad – Andres Toode ja Ivo Posti Narva muuseumist, Aet Kiisla ja Jaanus Villiko Narva kolledžist ja paljud teised erakordsed inimesed, „punkarid“, nagu nad ise enda kohta ütlevad. Need on inimesed, kes sõltumata sellest, kas on sündinud Narvas või tulnud sinna mujalt, ei tee seal oma tööd palga või tunnustuse eest, vaid sisemisest veendumusest, et Narval on neid vaja ja Eestile on vaja Narvat.
Narvalaste kui tööjõu kvaliteeti aga hinnatakse kõrgelt, kuid suurte töölishulkadega vabrikuid ja tehaseid tänapäeval enam ei rajata.
Narva uue aja märkideks on peale ülivõrdeid väärt Narva kolledži ja Narva muuseumi hallatava kindluse ka Euroopa kunstiresidentuuri avamine, vabalava ehitus ja paljud teised kunsti ja muusikaprojektid, mis hakkavad tulevikus määrama selle linna nägu.
Kahtlemata on probleemiks veel narvalaste endi passiivsus, kuid nagu paljud viimaste aastate „sidustamisprojektid“ on näidanud, tugevneb lojaalsus ja valmisolek vabatahtlikult oma kogukonda panustada, kui on võimalus tutvuda inimestega teistes Eesti piirkondades. Kõige parem lõimumine toimub ikka inimestevahelises vahetus suhtlemises, kui üle riigi luua ühiste huvidega inimestele võimalusi omavaheliseks kooskäimiseks.
Kui tahame kaasa aidata Narva uuele eduloole ja aidata narvalasi oma mullist välja, tehkem midagi, mis neid päriselt huvitaks ning kutsugem nad endale külla.
