Euroopa Parlament võttis hiljuti 370 poolthäälega vastu hoonete energiatõhususe direktiivi, mida mõned nimetavad ka sundrenoveerimise käsulauaks, millega kaasnevad suured kulud maksavad lõpuks kinni Eesti maksumaksjad.
Nii ütleb näiteks Euroopa Parlamendi saadik Riho Terras (Isamaa), kelle sõnul ei vaidlusta keegi hoonete renoveerimist, kuid küsimus on koduomanike õlgadele paigutavates sundrenoveerimise kohustuses. „Usun, et kõik inimesed sooviksid elada renoveeritud hoones, kuid selleni ei jõuta käskude-keeldude poliitikaga. Inimestelt valikuvabaduse võtmine ning seeläbi eraomandi õõnestamine ei ole õiglane,“ rääkis Terras.
Vastu võetud direktiiv on Terrase hinnangul algselt pakutud versiooniga võrreldes mõnevõrra leebem, kuid põhiküsimus on jätkuvalt vastuseta. „Kust peaks tulema raha tuhandete hoonete renoveerimiseks? Sisuliselt tähendab see Euroopa Liidus 40 protsendi hoonefondi renoveerimist järgmise kümne aasta jooksul. Eestis on 2020. aastal valminud TalTechi analüüs, mis hindas Eestis vajaliku 54 miljoni ruutmeetri pinna renoveerimise maksumuseks üle 20 miljardi euro,“ kirjeldas Terras. Tema sõnul on tänaseks selge, et Euroopa Liidu vahenditest nii suuri summasid ei tule, mis tähendab, et need võetakse Eesti maksumaksjate taskust.
Kliimaministeeriumi elukeskkonna ja ringmajanduse asekantsler Ivo Jaanisoo ütles Harju Elule, et energiatõhususe direktiivi laiem eesmärk on, et aastaks 2033 parandaksime kõige rohkem energiat kasutavate mitteeluhoonete energiatõhusust 26% ning aastaks 2035 vähendaks eluhoonete kogu primaarenergia tarbimist 20–22%.
„Hoonete energiatõhususe direktiiv seab eri tüüpi hoonetele erinevad eesmärgid. Eluhoonete puhul kohalduvad need keskmise tasemega hoonefondile, kuid mitteeluhoonete puhul kõige halvemas energiaklassis olevatele hoonetele,“ selgitas Jaanisoo. Oluline on tema sõnul teha vahet kogu investeeringuvajadusel ja riigi toetuse vajadusel – suures osas oma projekteeritud eluea lõpul olev hoonefond vajab niikuinii suuri investeeringuid.
„Kuna suurem osa meie hoonefondist on tänaseks vananenud, siis on need mõistlik ka ühe korra ja tervikuna rekonstrueerida. Nii vähendame küttekulusid, säilitame harjumuspärased mugavused ja väldime ootamatuid avariitööde kulusid.“ – Kliimaministeeriumi asekantsler Ivo Jaanisoo
Jaanisoo sõnul tasub mitteeluhoonete puhul energiatõhusamaks muutmine end ära umbes 4–5 aastaga ja ilma riigi otsese toe vajaduseta, kuid eluhoonete rekonstrueerimise edendamiseks vajame üldjuhul ka toetusraha. Võimalikud toetusallikad võivad olla näiteks ELi struktuurifondid, ELi sotsiaalne kliimafond, CO2 heitkoguste kauplemisest saadud tulud või riigieelarve.
„Kuna suurem osa meie hoonefondist on tänaseks vananenud, siis on need mõistlik ka ühe korra ja tervikuna rekonstrueerida. Nii vähendame küttekulusid, säilitame harjumuspärased mugavused ja väldime ootamatuid avariitööde kulusid.“
Eesti Korteriühistute Liidu (EKÜL) juhatuse esimees Andres Jaadla (pildil) sõnul on ELi dokumendid mahukad ja vajavad põhjalikku läbitöötamist.
„Esiteks on väga tähtis, kuidas kõnealused Euroopa aktid liikmesriikides sireriiklikult üle võetakse ehk kuidas me neid Eestis rakendama hakkame, et see oleks korteriühistu ja selle liikmete vaatest kasulik ja vajalik,“ kõneles Jaadla.
EKÜLi esimehe hinnangul on kõnealuste aktide sõnumite plussiks siseriikliku renoveerimisrahastuse üleeuroopaliselt stabiilne ja pidev tagamine ning toetuste rakendamise bürokraatia vähendamise vajadus – viimane on korteriühistute poolelt vaadatuna ülioluline. „Stabiilne ja jätkupidev riigipoolne tugi ja koostöö – see on korteriühistutele tähtis,“ ütles Jaadla.
Rääkides ELi kaugematest eesmärkidest – 2033, 2035, 2050 – ütles Jaadla, et need tunduvad küll esmapilgul raskelt saavutatavad, kuid eesmärgid peavadki olema suured. „Eestis sõltub aga palju just siseriiklikust normide ülevõtmisest ja vajaliku rahastuse – nii riigieelarvelise kui üleeuroopalise – leidmisest ja kehtestamisest,“ rõhutas Jaadla.
Eesti korteriühistud on tema hinnangul olnud Euroopa poolelt nähtuna investeerimisjulged, esimesed tuhatkond maja on meil renoveeritud. „Tulemus on hea. Väikesed küttearved, hea sisekliima, uueväärne kodu ja korterite tõusnud turuväärtus. Kui toetused jätkuvad ja investeerimiskliima püsib stabiilne, on korteriühistutel majade kordategemine vastu vajadus ja huvi olemas, ning lõpeb ka hinnalise soojusenergia kadu,“ tõi Jaadla välja positiivsed küljed.
Riho Terras on selles suhtes siiski skeptiline. „Renoveerimissunni toetajad väidavad, et meetme maksumus ei ole oluline, sest pärast investeeringut on kütte- ja energiaarved väiksemad. Sellelele vaatamata ei ole kõik Eesti hooned renoveeritud. Põhjus, miks seda kõike ei tehta, peitub ressursside puuduses, mida renoveerimissunni kehtestamine ei lahenda,“ ütles Terras.
On selge, et kui ootused ja tähtajad on ebarealistlikud, siis hea tulemusni ei jõuta, ent mõistlikult tegutsedes võib direktiiv meile positiivseid tulemusi tuua.
HEA TEADA
Kliimanõukogu ei poolda kliimaseaduses seni plaanitust rangema eesmärgi võtmist
Kliimaseaduse loomist nõustav ekspertkogu soovitas mitte rakendada rangemat kliimaseaduse eesmärki.
Kliimanõukogule tutvustatud süsinikueelarve uuring näitas, et Eesti lähema kümne aasta kliimaeesmärgid peaksid olema seni plaanitust ambitsioonikamad selleks, et anda omapoolne õiglane panus ülemaailmsesse eesmärki hoida kliimasoojenemine alla 1,5 kraadi.
Kliimaseadusesse plaanitavad eesmärgid on sellest mõõdukamad, põhinedes ELis kokkulepitule ning ka kliimanõukogu soovitas kliimaseaduse eesmärgiga jääda samale tasemele. Ka süsinikujalajälje vähendamise meetmeid töötatakse praegu välja seniste eesmärkide põhjal. „Teistest Euroopa riikidest rangemate eesmärkide seadmine paneks meie ettevõtted eksporditurgudel kehvemasse seisu,“ ütles kliimanõukogu esimees Kaspar Oja.
Kliimanõukogu on teadlastest ja valdkondlikest ekspertidest koosnev nõuandev kogu, kes nõustavad kliimaseaduse ettevalmistamisel valitsust, riigikogu, ministeeriume ja huvirühmi.
