Eesti on tõusnud üheks kallima elektrihinnaga riigiks Euroopas. Kasvab elanike vastuseis uute tuuleparkide rajamisele. Valitsusest tuleb vastuolulisi signaale meie energeetika tuleviku osas. Eestist, kes oli hiljaaegu elektrienergia eksportija, on saanud elektri sisseostja.

Seda, miks on see kõik läinud nii, küsime Eesti teaduste akadeemia energeetikakomisjoni esimehelt elektriinsener Arvi Hamburgilt.

Arvi Hamburg: Aastal 2022 otsustati, et 2030. aastaks peab taastuvenergia katma meie aastase tarbimise mahu. Sellest ideoloogilisest otsusest lähtuvalt hakati otsima teid, kuidas eesmärk saavutada. Ja keegi otsustajatest ei küsinudki, kas seda ülesannet on reaalselt võimalik täita. Eesti üritas saada kõige rohelisema energiaga riigiks Euroopas, ükski teine riik sellist eesmärki endale ei püstitanud.

Minu ja paljude teiste energiaspetsialistide arvamus oli siis ja on praegu, et energia-
strateegia peab tuginema kolmele parameetrile, milleks on varustuskindlus (sh energiajulgeolek), keskkonnamõju ja hind tarbijale.

Praegu on koostamisel juba uus arengukava…

Praegu koostatavas arengukavas, mis peab tagama energiaga varustatuse 2035. aastani, on fikseeritud üldeesmärk, mis ütleb: „Eestis on kindel ja kliimapoliitika eesmärkidega kooskõlas energiamajandus.“

See tähendab, et sellest tasakaalu kolmnurgast on peetud oluliseks vaid ühte aspekti – keskkonda. Nii ei taga tulevikus enam meie energiasüsteem isegi varustuskindlust, sest juhitavate võimsuste maht väheneb, samas ei vähene meie energiaallikate mõju keskkonnale, sest põlevkivi asendatakse importmaagaasiga. Ja hinna kohta arvatakse, et turuhind väheneb 8,7 sendilt kW/h kohta 6,6 sendile 2035. aastaks. Tegelikult ei sõltu elektri börsihind meist, see kujuneb suurel Nord Pooli turul.

Kas teid üllatas, kui kolme koalitsioonierakonna juhid kuulutasid 26. jaanuaril sotsiaalmeedias, et valitsusel on nüüd energeetika pikk plaan ja peaminister teatas, et valitsus eraldab 2,6 miljardit meretuuleparkide toetuseks? Ja juba 20. veebruaril sellest pikast plaanist loobuti, raha ei eraldata…

Pigem teeb valitsuse selline käitumine nõutuks, tekitab kõhedust. Graanul Investi suur-
omanik, Eesti üks edukaim
ettevõtja Raul Kirjanen kommenteeris erakonnajuhtide käitumist sõnadega: „Milleks meile enam parlament, kui kolme erakonna juhid kõik omavahel kokku lepivad…“

Vabariigi kodanikuna ja energeetikuna ei saa ma usaldada valitsust, kui koalitsiooniparteide juhid võtavad vastu otsuse mere- ja maatuuleparkide toetamiseks ja järgmisel päeval samad inimesed väidavad, et neil pole õigeid lähteandmeid, on vaid pidevalt muutuvad ning mittepõhjendatud lähteandmed. Samas kliimaministri väitel levivad avalikkuses valeandmed, valitsusel on kõik vajalikud ja õiged arvutusepõhised andmed olemas, aga neid ei avalikustata. Pikaajalise ja suuremahulise kohustuse võtmine elektritarbijale sellises otsustusprotsessis on pehmelt öeldes vastutustundetu. Paljudel maksumaksjatel ajas see harja punaseks – meie raha eest tehakse tööd, aga tulemusi keeldutakse avalikustamast.

Minu ja paljude teiste energiaspetsialistide arvamus oli siis ja on praegu, et energia-strateegia peab tuginema kolmele para-meetrile, milleks on varustuskindlus (sh energiajulgeolek), keskkonnamõju ja hind tarbijale.

Praegune segadus meie energeetika ümber meenutab mõne eksperdi mäletamist mööda aega, mil Eesti suured elektrijaamad taheti müüa mingile USA vähetuntud kontsernile.

Olen nõus. Tookordne müük oli ka poliitiline otsus, mida siis spetsialistid pidid ellu viima ja poliitikud rahvale selgitama, miks tehing riigile kasulik on (Arvi Hamburg töötas sel ajal, aastal 1996 majandusministeeriumi asekantslerina – toim.). Praegusel ja tollasel tõmblemisel on üks ühine joon ja üks erinevus. Ka siis ei arvestatud spetsialistide, kodanikuühenduste ega Eesti teaduste akadeemia 1998. aasta üldkogu seisukohtadega. Tänasest olukorrast erinevalt oldi valitsuses aga kokku lepitud, millist infot avalikkusega jagada. Nüüd tahaks aga küsida, kas kolme erakonna esindajad vahel ikka ühes toas kokku saavad, et riigi jaoks ülitähtsaid küsimusi arutada. Igaüks neist räägib ise juttu.

Millist nõu te teaduste akadeemia juures tegutseva energeetikanõukogu esimehena valitsusele annaksite?

Kuigi probleemide lahendamisega on kiire, tuleks korraks aeg maha võtta, analüüsida olukorda, monitoorida, kas 2030. aastaks seatud eesmärke on reaalne täita ja millistel eeldustel on see võimalik. Kui analüüs tehtud, määratleme eesmärgi, paneme paika ühiskonna hüvest ja tarbija ootusest lähtuvad stsenaariumid ja iga stsenaariumi hindamiseks sotsiaalmajanduslikud arvutused: mida üks või teine stsenaarium põhjustab Eesti ühiskonnale, mida kodutarbijale ja mida ettevõtetele.

Energeetikas peab käsitlema kõiki investoreid võrdselt, investeeringuid tehnoloogianeutraalselt ja võimalikult vähese turusekkumisega. Meil juhitakse aga ideoloogiliste otsustega majanduse üht tähtsaimat haru, energeetikat. Üheski teises Euroopa riigis ei üritatagi toota elektrit ainult taastuvenergiast. Meie siin Eestis tahame olla aga paavstist pühamad.

Mida tähendab, et riik peab olema tehnoloogianeutraalne?

Riik ei tohiks ette kirjutada, millest tuleb hakata energiat tootma. Näiteks hakkame tootma meretuulikutega, siis peame arvestama kuni 2,6 miljardi euro suuruse toetusrahaga. Riik peaks andma parameetrid, milline peab energia olema, milline lubatav keskkonnamõju, sh heitmed ning kõrval- ja jääktoodete kasutus. Näiteks ei tohiks riik öelda, et põlevkivist me energiat enam ei tooda, see on loodusvaenulik. Riik võiks öelda: põletage energia tootmiseks seal katlas mida iganes, kas või vanu kalosse, aga ressursikasutus, tuhk, kõrval- ja jääkained ning õhuheitmed peavad vastama kokkulepitud normidele.

Millistest allikatest peaks tulema meie energia? Kui palju tuulegeneraatoritest, kui palju päikesepatareidest, kui palju peaks olema juhitavat energiat põlevkivi- või gaasielektrijaamade näol?

Lihtne vastus on: mida mitmekesisemad on energiaallikad, seda parem. . Kui me praegu liidame kokku juba töötavatelt tuulikutelt saadava energia, päikesepatareide toodetava ja biomassiga köetavate koostootmisjaamade energia, on see pea 3,5 teravatt-tundi aastas. Eleringi andmetel kattis meie kogutarbimisest, mis viimastel aastatel on kaheksa teravatt-tundi, taastuvenergiast toodetud elekter möödunud aastal 39 protsenti.

Elering on praeguseks ehitanud ja ehitab jätkuvalt liitumispunktid, kuhu ühendatavad tuule- ja päikesepargid annavad lisaks olemasolevale elektritoodangule veel viis teravatt-tundi. See tähendab, et mõne lähema aasta jooksul on meil taastuvenergiat 8,5 teravatt-tunni ulatuses. See on kogu meie energiavajadus praegu ja lähiaastatel.

Riigimaadel on menetluses 1100 MW majutamiseks tuuleparke ja riigimetsa majandamise keskusel on käimas hoonestusõiguse konkurss 1000 MW tuulikute paigaldamiseks. Kui pooledki menetlused jõuavad teostamiseni, piisab maismaa tuuleparkidest 2030. aasta poliitilise eesmärgi täitmiseks. Prognoositakse küll, et vajadus kasvab lähiaastatel 11,5 teravatt-tunnini, aga millele need prognoosid toetuvad, pole selge – energiamahukaid tööstusettevõtteid meil lisandumas pole. 

Mida ütleb tavatarbijale jutt, et taastuvenergiaga on kaetud kogu meie energiavajadus?

Ilmastikust sõltuva elektriga ei ole võimalik katta kogu elektrienergia vajadus – tootmisgraafikud ei ühti kunagi tarbimisgraafikutega. Kui tuult on, siis on seda ikka kogu meie piirkonnas, Soomest Poolani. Kui aga tuult pole, pole seda kuskil. Samas teame, kui haavatavad me oleme odavama energia sisseostuks merealuste kaablite kaudu.

Eestil peavad olema oma elektritootmisvõimsused, peame tagama igal ajahetkel varustuskindluse, puhugu tuul või paistku päike, töötagu merekaabel või mitte.

Kas tuumajaam Eestis õigustab ennast?

Oleme seda energeetikakomisjonis arutanud. Meie seisukoht on: eeldusel, et CO2 kvoodimajandus jääb praegusel kujul kehtima, siis ilma tuumajaamata meie energiaprobleeme lahendada ei ole võimalik.

Kui aga Eesti energiakavas seatakse eesmärgiks, et 2035. aastaks peavad meie tuulikud tootma praegusest viis korda rohkem energiat, siis tekib küsimus, kas tuuliste ilmade korral on tuumajaama toodangule piisavalt turgu. Kui tuumajaama töötunde piiratakse, tõuseb kilovatt-tunni hind. Soome näide on julgustav – kõik elektritootmise viisid pääsevad turule ja turg on regionaalne, mitte ühe riigi sisene.

Mis arvamusel ollakse energeetikanõukogus, kas tuulegeneraatorite põhjustatud ultraheli on tervisele kahjulik?

Kindlad andmed selle kohta puuduvad. Ei taha öelda, et on kindlasti kahjulik, aga ei taha ka väita, et mingit ohtu see endast ei kujuta. Siin peavad otsustava sõna ütlema ikkagi uuringud ja meditsiiniga seotud inimesed.

Kas päikesepatareid on nii loodussõbralikud, nagu arvatakse?

Päikesepatareide eluiga pole pikk, keskmiselt 20 aastat. Nende utiliseerimine on tänase tehnoloogiaga üsna keskkonnavaenulik. Oluline on, et iga tootmisvõimsuse juures arvestataks kogu elutsükli süsiniku jalajälge.

Millega meie energiakava koostajad veel peaksid arvestama, mida teie arvates arvesse pole võetud?

Mõistuse hääl ütleb, et tuuliku jalal olev elekter on odav. Paraku seda ei saa tarbida, see tuleb muuta tarbimiskõlblikuks, tarbijani viia. Praegu on meie elektrivõrgud rajatud suunaga idast läände. Kui tuleb aga läänerannikule massiliselt meretuuleparke, siis tuleb kogu jaotusvõrk ümber ehitada. Kõik see maksab. Ka need kulud lisanduvad elektri koguhinnale.

Ka eeldab tuule- ja päikeseparkidel rajatav energiasüsteem suuremahulisi energiasalvesteid, mida meil praegu pole.