Viimasel ajal on tekitanud palju furoori EL-i välisasjade kõrge esindaja Josep Borrelli visiit Moskvasse. Seda visiiti hindavad paljud ka Euroopa Parlamendis läbikukkumiseks. Lisaks ei olnud praegusel ajahetkel sinna mõistlik üldse minna.

Muidugi leidub neidki, kes leiavad, et ikka tuleb käia ja ükskõik mis aegadel ja kui kedagi süüdistada, siis see on ikkagi Venemaa, kes oma külalisega niivõrd kohatult käitus.

Venemaa selged märguanded

Aga üks, mis on selge, on see, et Venemaa andis väga üheselt ja otse mõista, et tegelikult mingisugust soovi EL-iga suhteid parandada Venemaal ei ole. Ja sellega ta tõmbas taaskord maha väga selge geopoliitilise joone, mille järgi on Venemaa tegemas järjest tihedamat koostööd Hiinaga, aga ka teiste autoritaarsete režiimidega maailmas. Lääne demokraatiatega – EL-i ja teiste Lääneriikidega mingisugust suhete muutmist või parandamist ei soovita.

Selle kõige ilmekam märk Borrelli kohtumiste päeval Moskvas oli see, et samal päeval, kui EL-i välisasjade kõrge esindaja oli üle nelja aasta esimest korda Moskvas, saatis Venemaa välja kolm EL-i kuuluva riigi diplomaati. Ja välisminister Sergei Lavrov ütles pressikonverentsil otse, et EL on ebausaldusväärne partner.

Poliitilised järelmid sellest on esmapilgul justkui selged ja ma loodan, et naiivsus Venemaa suunal Euroopa pealinnades ja ka EL-i tasandil on mõnda aega nullilähedane. Aga ega selles muidugi väga kindel ei saa olla, et soovmõtlemist Venemaa suunal üldse pole.

Näiteks arutelu Nord Stream 2 tuleviku ümber. Need väga otsesed Venemaa poolsed sõnumid võiksid ju anda aluse lõpetada Nord Stream 2 edasiarendamine. Eriti arvestades, et see projekt on olnud algusest peale EL-i energiajulgeolekuga vastuolus.

Ometi ei ole need seisukohad siiani head vilja kandnud, sest Saksamaa, kes on põhiliselt sellest projektist huvitatud, ei ole seni nõustunud selle projekti peatamisega ja ilma Saksamaa nõusolekuta paraku EL või teised liikmesriigid selle projekti peatamist otsustada ei saa.

Navalnõi ja sanktsioonid

Mis puudutab Vene opositsiooniliidri Aleksei Navalnõi vahistamist ja tuhandete Vene meeleavaldajate kinnipidamist, siis kui varem oleks võinud arvata, et näiteks uute nimede lisamine EL-i sanktsioonide nimekirja võtab aega ja eeldab pikki läbirääkimisi, siis nüüd pärast fiaskot Moskvas võib eeldada, et vähemalt Navalnõi ja tema toetajate represseerimisega seotud inimeste näol täieneb EL-i sanktsioonide nimekiri võimalikult kiiresti.

Aga küsimus on muidugi ikkagi pikemaajalisem, et kuidas ja kas EL-i ja erinevate liikmesriikide hoiakud Venemaa suhtes nüüd Borrelli õnnetu Moskvas käigu järel muutuvad.

Pärast fiaskot Moskvas võib eeldada, et vähemalt Navalnõi ja tema toetajate represseerimisega seotud inimeste näol täieneb EL-i sanktsioonide nimekiri võimalikult kiiresti.

Kui rääkida EL-i ühtsest välispoliitikast selles kontekstis, siis juba mõnda aega on olnud selline olukord, kus liikmesriigid oma kahepoolsetes suhetes, on see siis Venemaaga või ka Hiinaga või mõne muu raske partneriga, üritavad ajada nii-öelda häid ja endale tulusaid asju. Kõik teemad, mis on probleemsed, näiteks inimõiguste rikkumised, jäetakse EL-i ajada.

Paistab, et see trend jätkub, sest pole Borrelli jäljedki Moskvas veel jahtunud, kui juba on tulnud teadaanne, et Soome välisminister Pekka Haavisto läheb Lavroviga kahepoolselt kohtuma.

Ütleme, et selle kiire asjaga oleks võinud pisut oodata vähemalt järgmise EL-i välisministrite kohtumiseni, kus kõik 27 EL-i riikide välisministrit arutavad, kuidas Venemaaga edasi minna.

Kui viimasel neljal aastal kokku on olnud vähemalt 19 tipptasemel kahepoolset visiiti erinevatest EL-i riikidest Venemaale, siis nüüd esmakordselt üle nelja aasta üritas välisasjade kõrge esindaja sinna minna. Ebaõnnestunult. Nagu seda oli ka ette näha.

Tegelikult ikka kahepoolselt

Aga tegelikult see ei ole normaalne olukord, et kui rääkida ühtsest EL-i välispoliitikast, siis ikkagi Venemaaga, aga tegelikult ka Hiinaga, üritavad Euroopa riigid ajada asju kahepoolselt. Selle asemel, et töötada tugevama ühtse EL-i poliitika nimel.

Eks selle lõksu ka EL-i ja Venemaa suhted osaliselt on ka läinud. Venemaa pole ju kunagi olnud huvitatud tugevast ja ühtsest EL-ist. Seetõttu iga samm, mis aitab EL-i sisemist koostööd nõrgestada, on Vene välispoliitikas oluline ja sellele aidatakse ka kaasa. Ja kahjuks, nagu elu tihti on näidanud, ei ole see ka liiga keeruline.

Võttes kokku viimastel päevadel Euroopa ja Venemaa suhetes toimunut, siis Borrelli visiit oli ühtepidi muidugi täielik läbikukkumine, kuid samal ajal on see ka reljeefne õppetund tulevikuks. Iseasi, kas ja kui hästi need õppetunnid kohale jõuavad.

Vähemalt Eesti peaks oma partneritele EL-is taaskord meelde tuletama, et kui me tahame, et EL-il oleks suurem rahvusvaheline mõju ka Venemaa ja Hiina suunas, siis peamine, mis sellele aitab kaasa, on see, kui EL-i ja ka NATO riigid tegutsevad maksimaalselt ühtselt.