Tänaseks on riigikogu eelvalimised lõppenud, tegelik valimispäev aga alles ees. Iga aastaga kasvab nende inimeste osakaal, kes annavad oma hääle internetis või eelvalimiste käigus. Turu-uuringute AS veebruaris tehtud küsitluse tulemused näitavad, et 44% valijaist kavatseb kasutada e-hääletamist, 10% käia eelhääletamas valimisjaoskonnas ning vaid 41% minna hääletama valimiste päeval. Valimiste päeval hääletamas käimine on muutumas vähemuse teguviisiks.
Kui meil õnnestuks täna sisse piiluda valimiskomisjoni hästi turvatud e-hääli sisaldavatesse konteineritesse, näeksime seal ilmselt Reformierakonna suurt ülekaalu. Vähemasti küsitlustulemuste põhjal annaks oma e-hääle Reformierakonnale 31% valijaist. Pühapäeval valimisjaoskondadesse valima minejatest aga eelistaks Keskerakonda 38 protsenti.
Nii võime valimistepäeva õhtul ilmselt tele-ekraanidelt jälgida, kuidas e-valimiste võitja Reformierakonna edu Keskerakonna ees järk-järgult kokku sulama hakkab. Kumb neist päeva lõpuks peale jääb, seda ei oska sajaprotsendilise kindlustundega veel keegi öelda.
Kui tavaliselt kiputakse ajakirjanduses erakondi ka ühe protsendi (mõnikord koguni kümnendike) täpsusega ritta seadma, siis nüüd, mil viimases valimiste eelses arvamusküsitluses oli Keskerakonna edu Reformierakonna ees tervelt neli protsenti, leiavad analüütikud, et valimistulemus ei ole veel kaugeltki otsustatud. Tõepoolest – arvestades statistilisi veapiire, võib Keskerakonna tegelik toetus jääda vahemikku 26-30%, Reformierakonnal 22-26%. Seega on täiesti võimalik, et mõlema reiting on tegelikult võrdselt 26 protsenti. Rääkimata sellest, et viimasel nädalal võivad valijate eelistused muutuda.
Inventuur tegemata
Keskerakonna eeliseks on populaarne peaministrikandidaat. Nagu näitavad arvamusküsitlused, peab avalik arvamus kõige sobivamaks järgmiseks peaministriks Jüri Ratast (35%). Kaja Kallase populaarsus tõusis kõrgele pärast seda, kui ta eelmisel kevadel Reformierakonna juhtimise üle võttis, kuid on sügise jooksul pidevalt kahanenud ning jäi veebruaris kaks korda madalamaks kui Ratasel (17%).
Pealegi tundub, et Reformierakonnal on veel natukene liiga vähe aega möödunud peaministrierakonna positsioonilt taandumisest. Valijatel on nende võimuperiood veel piisavalt hästi meeles. Kaja Kallase püüdlused võimuohjad taas oravapartei kätte haarata oleksid usutavamad, kui oma lubaduste kõrval viia riik taas samadesse rööbastesse, kus see oli enne Ratase võimuletulekut, oleks tehtud ka kriitiline analüüs sellest, mis Reformierakonnal endal võimul olles viltu läks või tegemata jäi. Praegu jääb mulje, et erakond pole sellist inventuuri teinud ning endiselt valitseb veendumus enda ilmeksimatuses. Enesekesksus ning partnerite soovide ignoreerimine saigi ju tegelikult Reformierakonnale saatuslikuks ning kutsus esile Isamaa ja sotside kaasabil korraldatud võimupöörde.
Siiski saab just Keskerakonna ja Reformierakonna võimuliit valijate poolt võimalikest valitsuskoalitsioonidest suurima soosingu – kõigist veebruariküsitlusele vastanutest toetab seda 14 protsenti. Reformierakonna valijaist pooldaks sellist koalitsiooni koguni 32 protsenti, Keskerakonna valijaist 26 protsenti. Eelistustelt järgmisel kohal oleks võimuliit praeguste (ja Reformierakonna endiste) partnerite sotsiaaldemokraatide ja Isamaaga (koalitsiooni Eesti 200-ga jätan kõrvale, sest selle partei pääs riigikokku on muutunud kaheldavaks). Seevastu koalitsioon EKRE-ga ei kuulu populaarsemate valikute hulka. Küll aga meeldiks liit Keskerakonnaga 32 protsendile EKRE valijaist ning 27% sooviks näha valitsust koosseisus Reformierakond, EKRE ja Isamaa.
Koostöö vs unikaalsus
EKRE on erakonnamaastikul sisse võtnud sarnase positsiooni, nagu oli Savisaare-aegsel Keskerakonnal, millega teised erakonnad ei soovinud koostööd teha. Eelmise aasta detsembris toimunud küsitluses väitsid ligi pooled (48%) valijaist, et erakond, mille poolt nad valimistel kindlasti ei hääletaks, on EKRE. EKRE välistamine aga tähendaks seda, et koalitsiooni moodustaksid kas Keskerakond ja Reformierakond omavahel või siis valimiste võitja (Keskerakond või Reformierakond) koos sotsiaaldemokraatide ja Isamaaga.
Kui aga kaarte pääseb segama Eesti 200, ei tarvitseks valimiste võitjal koos sotsiaaldemokraatide ja Isamaaga enamuskoalitsiooni loomiseks enam hääli piisata. See suurendaks kahe liidri omavahelise võimuliidu tõenäosust – või siis sunniks hoopis sööma sõnu EKRE-ga koostööst keeldumisest.
Lisaks Eesti 200-le ähvardab valimiskünnise alla jäämine ka Eestimaa Rohelisi, Vabaerakonda ja Elurikkuse Erakonda. Nende erakondade väljajäämise tulemusel jääks riigikogus sarnaselt 2011. aasta valimistega esindamata 10 protsendi valijate poliitiline tahe. Mäletatavasti päädis see toona kodanike rahulolematuse ulatusliku kasvuga. Toimusid meeleavaldused valeliku poliitika vastu, allkirju koguti Harta 12-e, kutsuti kokku Rahvakogu…
Kindlasti oleks olnud parem, kui uued tulijad oleks üritanud omavahel koostööd teha, selmet oma unikaalsust rõhutada. Kuid tundub, et parlamentaarne aritmeetika ei ole uute poliitikasse pürgijate tugevaim külg. Ülepeakaela kokku klopsitud Elurikkuse Erakonna suurimaks „teeneks“ neil valimistel jääbki ilmselt see, et tänu neile jääb roheline maailmavaade riigikogus sootuks esindamata.
