Juunikuistest Eurostati andmetest avaldub, et eestlaste individuaalne tarbimine on 74 protsendi-punkti sajast, olles seega Euroopa Liidu üks mada-lamaid. Edestame napilt Ungarit (72) ja jagame tulemust Bulgaariaga.

Tahtmatult tekib küsimus, et mida see näitaja tegelikkuses kajastab? Kas meie inimestel napibki päriselt ostujõudu või on vähene tarbimine tingitud hoopis millestki muust?

Naabritest kehvem toimetulek? 

Tegelik individuaalne tarbimine (AIC) on leibkonna kõikide tarbitud kaupade ja teenuste koguväärtus. Lisaks leibkonna sissetuleku eest ostetud kaupadele ja teenustele arvestab AIC aga sisse ka need hüved, mida pakuvad riik või mittetulundusühingud. Niisiis mõõdab AIC sisuliselt majapidamiste finantsilist heaolu ning annab sellest parema ülevaate, kui teeb seda näiteks SKT elaniku kohta.

Eestlaste tarbimine on viimase 15 aastaga 16 protsendipunkti võrra kasvanud, kuid pandeemia algusest saati on see näitaja 5% kahanenud. Oleme jõudnud punkti, kus meie leibkondade majanduslik heaolu oleks justkui kehvem kui meie kõikidel naabritel, euroliidu keskmisest rääkimata. Kuid paberil esinev ei pruugi siiski peegeldada reaalsust, sest Eesti raske materiaalse ja sotsiaalse puuduse määr oma 3,1%-ga on Euroopa üks madalamaid. Võrdlusmomendina on euroliidu keskmine 6,4% ja meie statistilise konkurendi Bulgaaria näitaja lausa 16,6%.

Eestlaste tarbimisrõõm on püha 

Üks aspektidest, mis seletab vähest tarbimist, on elukallidus. Harmoneeritud tarbijahinnaindeks (HICP) näitab, mitu protsenti on tarbijahinnad tõusnud võrreldes baasaastaga (2015 = 100). 2015. aasta hindadega võrreldes olid 2024. aastaks Eestis hinnad tõusnud 55,1%. See on Ungari (66,6%) järel teine suurim tõus Euroopa Liidus.

Seejuures on ka toiduainete üldine hinnatase Eestis üle euroliidu keskmise. Need faktorid mõjutavad üldist tarbimist negatiivselt. Kui aga vaadata tarbimist detailsemalt, muutub pilt morbiidsest mustast tunduvalt värvilisemaks. Kallitest toiduhindadest hoolimata on Eesti Euroopa Liidu üks enim toitu tarbivaid riike: elaniku kohta tarbib eestlane rohkem toitu kui keskmine eurooplane, lätlane ja isegi soomlane.

„Miks maalib Eurostat meile tarbimises niivõrd sünge pildi? Lisaks elukallidusele peitub põhjus selles, et eestlased kalduvad raha kulutamise asemel pigem investeerima.“
Marcos Mõrd

Kui mittekestvate tarbekaupade (kaubad, mida tarbitakse lühikese aja jooksul ja mis kestavad vähem kui 1–3 aastat, näiteks toit, hügieenitooted jne – toim.) tarbimises asetseb Eesti täpselt euroliidu keskmisel tasemel, edestades Lätit ja mitut Lääne-Euroopa riiki, isegi Prantsusmaad, siis kestvuskaupu tarbime rohkem kui Läti ja mitmed Kesk-Euroopa riigid, Bulgaariast ja Ungarist rääkimata. Lisaks on viimase 15 aasta lõikes kasvanud ka paljude luksuskaupade (nt lõhe, juveelid, mööbel jne) import, mis viitab eestlaste suurele tarbimisjulgusele. Nii võib elu olla kallis, aga osturõõmu eestlane endale ei keela, meie poekott on endiselt raske!

Raha suunatakse pigem tulevikku kui olevikku 

Ostukotid on küll täis, aga individuaalsete tarbimisnäitajate järgi oleme Euroopa mudaliigas. Miks maalib Eurostat meile tarbimises niivõrd sünge pildi? Lisaks elukallidusele peitub põhjus selles, et eestlased kalduvad raha kulutamise asemel pigem investeerima. Eestlane ei raiska raha uute asjade peale, kui sama raha eest saab osta ka positsiooni Teslasse. Kapitali kogumahutus põhivarasse (GFCF), mis näitab, kui palju suunatakse loodud lisandväärtust tarbimise asemel investeeringutesse, on Eesti leibkondadel 11.2, millega edestame pika puuga kõiki oma naabreid ja mis on ühtlasi Euroopa üks kõrgemaid näitajaid. Eesti leibkondade investeeringute suhe SKT-ga (6.00) on samuti liidu esirinnas – Lätil on see näitaja 3.99 ja Leedul 4.72. Kogumisega me veel Euroopa tasemel ei ole, kuid saame ka selles üha paremaks – aastaga on Eesti leibkondade hoiuste maht 1,2 miljardi euroga kasvutrendis.

Mitte vaesed, vaid rahateadlikud 

Eurostati avaldatud andmete põhjal võib jääda mulje, et eestlaste vähene tarbimine on tingitud vaesusest. See ei vasta tõele. Kui valida uue telefoni ja fondiosaku vahel, siis kipub eestlane sageli valima viimase.

AUTORIST

Marcos Mõrd on SEB majandusanalüütiku Mihkel Nestori praktikant. Marcos Mõrd on lõpetanud Tartu ülikooli riigiteaduste eriala bakalaureuseõppe, kõrvaleriala majanduses. Sügisel plaanib ta asuda majandus­analüüsi magistriõppesse.