Venemaa agressioon Ukrainas ning üha süvenev julgeoleku- ja majanduskriis hõivab üha rohkem kogu ühiskonna ja ka poliitikute tähelepanu. Euroopa riigid on sunnitud suunama tohutus koguses rahalisi vahendeid julgeoleku- ja militaartegevusse.
Üha suurema hinnatõusu taustal on inimestes süvenemas mure oma toimetuleku pärast. Seega võib jääda mulje, et Euroopa rohe- ja energiapöörde eesmärgid on tahaplaanile vajunud. Kas see on nii ka tegelikult?
Kõik Euroopa Liidu riigid on praeguseks aru saanud, et kiiresti on vaja vähendada sõltuvust Venemaa naftast ja maagaasist. Siiani on Euroopas tarbitud maagaasist ligikaudu 40% ja naftatoodetest pea 26% tulnud Venemaalt.
Kui varem nähti Euroopas maagaasi kliimaneutraalsuse poole liikumisel n-ö üleminekukütusena, siis praegu mõistetakse, et hoopis rohkem tuleb tähelepanu pöörata kohalikele kliimaneutraalsetele energiaallikatele. Peale selle on aru saadud, et tegelikult on Euroopa nafta ja maagaasi ostmisega Venemaalt olulisel määral finantseerinud Putini sõjamasina musklite kasvatamist. Seega on rohepöörde kiirem tegemine energeetikas vajalik ka Venemaa agressiooni piiramiseks.
Nii on Euroopa Komisjon nüüdseks juba välja öelnud, et Venemaa fossiilkütuste sõltuvusest tahetakse vabaneda 2027. aastaks. Kindlasti on see raske ja kallis meile kõigile, kuid samas peame endale aru andma, et see on julgeolekupoliitilisi huve arvestades ainuvõimalik.
Tundub, et just kriisid panevad meid kiiremini tegutsema. Eesti on kindlasti olnud üks neid riike, kes on oma energiapöördega paigale tammuma jäänud. Nüüd tuleks ruttu leida ühiskonnas ühine arusaam ja paika panna plaan, et kavandatud taastuvenergiaprojektid kiiresti ellu viia. Seega tuleks rohe- ja energiapööret ning praegust julgeolekukriisi lahendamist vaadata üksteist toetavate sündmustena.
Kohalik energiapuit oma kateldesse
Maagaasi tarbimises on Eesti võrreldes mitmete teiste Euroopa riikidega tegelikult suhteliselt heas olukorras. Imporditava maagaasi osakaal on Eesti primaarenergia tarbimises alla kümnendiku ja viimase kümne aasta jooksul on maagaasi kasutamine pidevalt vähenenud.
Üks oluline põhjus on see, et soojusenergia tootmises on aastate jooksul üha enam üle mindud kohalikule puiduhakkele. Ka maagaasi hinna järsul kallinemisel on see tegelikult aidanud paljudes piirkondades küttehindadeäkktõusu leevendada.
Vastupidiselt viimasel ajal levinud arvamusele on Eestis piisavalt metsatööstuse ja puidutoomise jääke ning madalakvaliteedilist energiapuitu, et vajadusel suurimas koguses katta meie asulate soojusenergia vajadused. Seda isegi siis, kui vähendame mõnevõrra praegust raiemahtu. Selleks ei ole vaja hakata metsa tohututes kogustes raiuma.
Küll aga vajaks kriitilist pilku metsamaterjalist pelletitootmine. Nimelt veetakse suurem osa Eestis toodetud pelletist välja ja võib arvata, et nõudlus selle järele suureneb energiakriisi tõttu nii Euroopas kui ka mujal maailmas. Kindlasti tuleks Eestis energia tootmiseks eelistada kohalikku puitu.
Peale energiajulgeoleku kaalutluse on kohaliku energiapuidu kasutamine (isegi Eesti Energia põlevkivikateldes) keskkonnamõjuna oluliselt parem kui selle põletamine pelletina mõne teise riigi vanades kivisöe-elektrijaamades.
Põlevkivijaamad esialgu jäävad
Eesti jaoks ei oleks suur probleem korvata Venemaal tulevat maagaasi muudest allikatest pärinevaga, sh LNG-ga. Muidugi tuleb praegu kahetseda, et toonased otsustajad loobusid mingil põhjusel võimalusest ehitada Eestisse kohalik LNG-terminal. See oleks andnud meile eelised piirkondlikul LNG-turul. Praegu on meil küll torujuhtmed ja ühendused, aga LNG saamisel sõltume ainsast piirkondlikust terminalist Leedus. Seega peame lootma teistele riikidele, ja nagu oleme näinud viimasel ajal elektriturul toimuvast, siis võivad riigid kriisiolukorras vaatamata kokkulepitud reeglitele vägagi egoistlikud olla.
Eks praegune julgeolekukriis on pannud poliitikuid ümber vaatama ka meie põlevkivienergeetika perspektiive. Selge see, et Eesti vajab energiajulgeoleku tagamiseks piisavas koguses juhitavaid elektritootmisvõimsusi, mis kindlustaks meile vähegi seeditava hinnaga elektri.
Võib arvata, et Euroopa Komisjoni tabab surve säilitada plaanitust pikemalt Euroopa olemasolevaid fossiilse elektri tootmise võimsusi.
Energia jääb kalliks
Üksiti on oluliselt kõrgemad energiahinnad tulnud, et jääda. Pole mõtet loota, et need langevad samadesse suurusjärkudesse, mida nägime alles aasta tagasi. Kõrgemad hinnad annavad võimaluse uutele süsinikuneutraalsetele energiatootmistehnoloogiatele ja investeeringutele.
Seega võib arvata, et Eesti energiatootmine hakkab toetuma olulisemalt mitmekesisematele allikatele, alates tuulest, biomassist kuni päikeseenergia ja miks mitte ka biogaasini.
Kindlasti võib taas teravalt üles kerkida Eestisse tuumajaama rajamise küsimus, kuid põlevkivielektrijaam jääb alternatiiviks veel aastateks. Tuleks teadvustada, et Eesti Energia on juba teinud olulisi jõupingutusi, et asendada põlevkivi Narva elektrijaamades olulisel määral biomassiga. Kõige uuemas, Auvere elektrijaamas, on võimalik asendada puiduhakkega isegi kuni 50% põlevkivist.
Keskkonnahoidliku, kättesaadava ja samas ka taskukohase energiasüsteemi kiire arendamine eeldab aga otsustajate kiireid samme ja meie kõigi toetust. Meil ei ole enam aega pikkadeks aruteludeks.
Julgeolekukriisi taustal on muutunud väga oluliseks kohaliku puidu- ja biomassi kasutamine energiatootmises. Võib eeldada, et selles osas leevendab oma nägemust ka Euroopa Komisjon.
Kui valida on Venemaa gaasi ja nafta ning kohaliku energiapuidu vahel, siis praeguses olukorras pole meil suurt valikut. Nii on biomassi laiemal kasutamisel energiasektoris kahtlemata muuhulgas oluline lähtuda ka senisest rohkem elujõulistest metsamajandamise põhimõtetest.
Tänu oma metsale oleme võrreldes mitmete teiste EL-i riikidega praeguses kriisis oluliselt paremas olukorras. Aga peame tegema tarku otsuseid!
