Eesti looduse lootus – kas päriselt kadunud?

Kuigi Eesti loodust hävitatakse mitmel rindel, on palju neid, kes selle säilimise ja hoid-mise eest tuli-hingeliselt seisa-vad. Rääkisime kolme naisega, kes on erinevate MTÜde eesotsas ja pühendunud sellele, et Eesti maa ja loodus säiliks ning oleks elamisväärne elu-keskkond meile ja meie lastele nii täna kui ka tulevikus.

A

rtiklis käsitleme kolme ehk hetkel kõige enam põletavat teemat: Nursipalu harjutusväljaku laiendamist, tuuleparkide rajamist ja metsaraiet. Ühiseks nimetajaks on kõigi kolme puhul lisaks looduskeskkonna hävitamisele ja laastamisele see, et seda kõike viib läbi meie riik ise ning eirab seejuures oluliselt nii kehtivaid seaduseid kui ka inimeste ja loomade vajadusi ning heaolu.

Nursipalu

MTÜ Meie Nursipalu juht Maarika Niidumaa sõnul planeeritakse Nursipalusse mitmeid uusi sihtmärgi- ehk UXO alasid, kuhu tahetakse hakata laskma mistahes Eesti erinevast paigast. UXO alad hõlmaksid sadu hektareid. Sellisest plaanist ei ole seni avalikult aga räägitud. Praegu on aktiives kasutuses nn vana Nursipalu ca 1340 ha suurusel alal ja seal asuv ca 100 ha suurune sihtmärgiala. Kogu laiendatavalt alalt on raiutud üle 100 000 tm puitu. Ehitatud on üks tee riigikaitselise erisusena, kuid see on nüüd harjutusvälja alast hoopiski välja jäetud ning kaitseministeerium omandab jätkuvalt maid väljastpoolt laiendatud Nursipalu piiri. 84 kaebajat on aga Nursipalu laiendamise kohtusse kaevanud, otsus tehakse septembris. Lisaks on laiendamisega seoses algatatud MTÜ Meie Nursipalu poolt veel mitmeid kohtuasju.

Laiendatud ala kasutatakse praegu taktikalisteks harjutusteks, mida on intensiivselt tehtud varemgi. Avalikkusele on jäetud mulje, et harjutamine toimuks vaid Nursipalu alal, kuid tegelikult harjutavad sõdurid üle Võrumaa.

Milline on harjutusala laiendamise mõju looduskeskkonnale?

Nursipalu puhul otsustas valitsus keskkonnamõjusid mitte hinnata. Kuna Nursipalu asub nõos ja mitme jõe veehaardealal, on suur oht, et mürgid satuvad nii pinna- kui ka põhjavette. Mürkide vette sattumise osas on seire puudulik. Küll aga on Eesti erinevates paikades näha militaaralade lähedal piirnormide ületamist.

Nursipalu puhul on oluline ka see aspekt, et ta on loodusväärtuste poolest väga rikas  –  MTÜ Meie Nursipalu esitas eelmisel suvel keskkonnaametile ca 6000 uut kaitsealuse isendi elu- või kasvukohta. Selgus, et Nursipalu alal on ilmselt Eesti kõige esinduslikum palu-karukellade kasvukoht, mis on Euroopa Liidu nõuete kohaselt rangelt kaitstav liik. Sellele kasvukohale on aga planeeritud ca 120 ha suurune rohke mürasaastega sihtmärgiala…

Kuidas mõjub pidev mürasaaste ja rasketehnika kasutamine loomadele ja lindudele?

Nursipalu alal elab näiteks mürapelglik must-toonekurg ja mitmed kotkaliigid. Kohalike elanike survel moodustati Keretü looduskaitseala, kus on metsiste elupaik, mis jääks viie sihmärgiala keskele. Juba 2017. aastal ütlesid eksperdid, et 100 ha suurune sihtmärgiala on Keretu kaitsealustele liikidele taluvuspiiril, nüüd uute alade loomisel saaks paljude liikide taluvuspiir selgelt ületatud. Nursipalu nn arendamise plaanides on sõna otseses mõttes ette nähtud elupaikade hävitamist.

Milline piirkond on teie arvates kriitilises seisus ja vajaks viivitamatut kaitset?

Nursipalu laiendamise tõttu on kriitilises ohus kogu Võrumaa inimeste elukeskkond ja tervis, pole teada millised mürkained lenduks põldudele ja satuks me toidulauale. Hetkel on mure ka Sõmerpalu lasteaia pärast, mida eraldab praegu planeeritavast sihtmärgi- ja granaadiheitealast väike metsasiil – seda soovib RMK aga lageraiuda, selle asemele planeeritakse moona ladustamise vaheladu. MTÜ on algatanud kohtuasja lasteaialastele metsapuhvri allesjäämiseks.

Tuugenid

Hetkel on tuuleplaneeringualasid üle 1200 km² üle Eesti. „Tegemist on absurdse üleplaneerimisega. On mõistetav, et kõik ei pruugi realiseeruda, kuid need, mis ellu viiakse, ei saa olema looduskeskkonna vaatest kindlasti mitte head,“ selgitab MTÜ Looduse ja Inimeste eest juhatuse liige Maarja Maranik (pildil).

Kuidas mõjutavad suured tuulepargid linde ja loomi?

2023. aastal avaldatud uuring (Tolvanen jt) näitas, et tuulepargid põhjustavad lindude, nahkhiirte ja imetajate seas vältimiskäitumist. Mõju ulatub sookurgede ja kakuliste puhul kuni viie kilomeetrini, nahkhiirtel kuni ühe kilomeetrini. See tähendab, et linnud ja loomad kaotavad muu hulgas juurdepääsu oma pesitsus- ja toitumisaladele, mis omakorda ohustab sigimist ja suurendab survet muudele elupaikadele.

Eestis on teada mitmeid juhtumeid, kus rajatud tuugenid on kaasa toonud kaitsealuste lindude hukkumise. Saarde tuulepargi lähedal hukkus vahetult pärast avamist väike-konnakotkas, ka hiljem on seal mitmetele lindudele tuugenid saatuslikuks saanud. Samuti on hetkel Sopi-Tootsi pargi murekohaks must-toonekurgede paar, kes käivad tuugenite vahel toitu otsimas.

Kas tuuleenergia roheline kuvand õigustab ennast, kui selleks hävitatakse loodust?

Tuuleenergiat reklaamitakse rohelise lahendusena, kuid selle tegelik mõju on kõike muud kui roheline. Võrreldes tuumaenergiaga on sellel suurem jalajälg ning looduskeskkond maksab selle eest kõrget hinda: elupaigad hävivad, liigirikkus väheneb ning ökosüsteemid killustuvad. Küsimus ei ole, kas tuuleenergia on roheline, vaid kelle ja mille arvelt see rohelus tuleb – ning kas see hind on looduse ja inimese jaoks vastuvõetav.

Milline oleks teie arvates tasakaalupunkt – kas tuulikuid saab rajada ilma, et kahjustada ökosüsteeme?

Tasakaalu poole saaksime liikuda, kui taastuvenergia planeerimine tugineks teadusele ning planeeritaks tehislikele või kahjustatud aladele – näiteks tööstusmaadele, kus on olemas taristu. Tänane olukord on aga teine: üle 75% kavandatavatest tuuleparkidest on planeeritud metsadesse, rohetuumadele ja rohekoridoridesse – paikadesse, mis on elurikkuse säilimise seisukohalt võtmetähtsusega. Otsuseid ei määra mitte looduskaitselised kaalutlused, vaid arendajate majandushuvid ja toetusskeemide surve.

Mets

Oleme jõudnud olukorda, kus vanemaid metsi on vaid looduskaitsealadel, mida on Eestis 28,4% metsamaast. „Väljaspool laiutavad lageraielangid ja noorendikud ning vähesel määral metsi, mille raieküpsus hakkab kätte jõudma,“ kõneleb MTÜ Eesti Metsa Abiks juhatuse liige Helena Eenok (pildil).

Millised on kõige haavatavamad liigid?

Must-toonekurg ja kassikakk, kelle arvukus on langenud kriitilisele tasemele ning kes on raietegevuse osas väga tundlikud ja vajavad eluks vanemaid metsi. Oluline on, et metsalindude arvukus tervikuna on langenud üle 30%, kusjuures eriti murettekitav on maapinnal pesitsevate lindude olukord – nende arvukus on paari aastakümne jooksul kahanenud koguni 77%.

Miks metsakaitse reeglid ei toimi?

Kuigi suurem osa metsandusest on seadusega reguleeritud, jääb ruumi tõlgendusteks ja nii-öelda jokk-itamiseks. Näiteks on võimalik raiuda korraga isegi poolesajal hektaril, kombineerides erinevaid raieliike. Lõpptulemuseks on hiiglaslik auk ja elustiku vaesumine. Oleme täheldanud, et just seda tõlgendamisruumi on viimastel aastatel hakatud üha enam ära kasutama ja inspektoritelgi ei jää muud üle, kui kas õlgu kehitada või näppu viibutada. Ettevaatusprintsiipidest ja säästlikkusest ei taheta vähemalt suurte ettevõtete puhul enam üldse kuulda.

Mis on realistlik tulevikupilt 10–20 aasta pärast?

Kui me praegu ei peatu, siis kõik olemasolevad trendid, nagu näiteks metsalindude arvukuse langus ning ohustatud liikide hääbumine, jätkub. Teaduses tuntakse ka sellist nähtust nagu väljasuremisvõlg – mõni liik on täna veel olemas, kuid negatiivsed trendid on viinud populatsiooni viimase kriitilise piirini ning liigi väljasuremine tulevikus on ökoloogiline paratamatus.

Kas looduskaitse on Eestis pigem sõnakõlks?

Looduskaitse peamine murekoht seisneb selles, et see on keskendunud vaid kaitsealadele ning puudub terviklik vaade, mis peaks hõlmama ka nn majandusmetsi ning rohevõrgustikku, mis peaks toimima liikide liikumiskoridorina ning ühendama kaitsealasid. Riigimetsad on ökoloogilises mõttes intensiivselt üleraiutud ja sellel on kaks üldist põhjust. Esiteks on meie metsade vanuseline jaotumine ebaühtlane. Sõjajärgselt on kasvanud hulga puistuid, mis on just tänasel päeval „raieküpseks“ saanud ning teisalt on raievanuseid pidevalt langetatud, mis omakorda võimaldab suuremas mahus raiuda. Selle tuules on meie kaitsealad ja rohevõrgustikud lõhutud, puistud muutuvad aina ühetaolisemaks ning paljudele liikidele ei jätku enam sobivaid elupaiku.

Kahju on tehtud nii metsatööstuse kestlikule püsimajäämisele kui ka Eesti loodusele. Praeguste prognooside järgi saabub raiemahtude madalseis 60 aasta pärast, kus saab raiuda umbes poole praegusest raiemahust, sest metsi rohkem ei ole.

Ajab nördima, et RMK poolt intensiivselt majandatud metsadesse lubatakse kergekäeliselt rajada tuuleparke ja teisi arendusi.

Oleme viimastel aastatel kokku puutunud riigipoolsete argumentidega, et arendusi lubatakse, kuna nende metsaalade loodus on ökoloogiliselt vaesunud ning loodusväärtused puuduvad. Tegelikult oleks loodusel tarvis vaid aega, et taastuda ning väärtused tekiksid taas.

RMK teostas innukalt lageraieid kaitsealadelgi, kuni nad kaotasid kohtulahingu, mida Eesti Metsa Abiks MTÜ pidas annetajate toel.  →