Aastal 2003 olin ma noore teletöötajana tunnistajaks sellele, kuidas Eesti telemaastik läks teleauditooriumi mõõtmisel seniselt päeviku-uuringult üle mõõdiku-uuringule. See tähendas, et Eestisse tekkis paarsada nn teleperekonda, kelle kodustele teleritele paigaldati seadmed, mis fikseerisid minuti pealt vaadatud telesaated ja kanalid.
Selle valimi näol oli tegu statistilise läbilõikega Eesti rahvastikust ning nii kujuneski välja täpne pilt sellest, mida ja kuidas Eesti inimene telerist vaatab. Varasema päeviku-uuringu miinuseks oli suur ebatäpsus ja seda põhjusel, et inimesed täitsid päevikut rutiinist, eelistades sageli vaadatuks märkida ka tuntud ja lugupeetud saate, mida nad ei olnud üldse vaadanudki.
Kõigile televisiooniekspertidele oli mõõdiku-uuringu tulekuga kohe selge, et televisioonitegemine muutub sellest hetkest tundmatuseni, sest edaspidi toimub hääletus telesaate üle vaid telekapuldi nupu vajutamisega. Kuna alguses oli mõõdikuid vähe, siis oli selle uuringu statistiline viga päris korralik. Seetõttu õpiti hindama ka trende, ehk kui telesaatel oli uuringugraafikus nokk ülespoole, siis oli midagi õigesti tehtud. Kui saate reiting oli kukkuv, siis võis arvata, et televaatajad on hääletanud teleripuldiga.
Avaliku arvamuse uuringutest pälvivad Eestis kõige rohkem tähelepanu erakondade toetusuuringud, milles inimesed reeglina vastavad küsimusele, et kui homme toimuksid riigikogu valimised, siis millise erakonna poolt nad hääletaksid?
Kuna vastavat uuringut regulaarselt läbi viivaid firmasid on kolm ning nende küsitlusmetoodikadki võivad üksteisest erineda, siis esineb nende tulemustes ka märkimisväärseid kõikumisi. Irvhambad tuletavad selle peale alati meelde tuntud käibenalja, mille järgi valed klassifitseeruvad suurteks ja väikesteks ning statistikaks.
Seitse nädalat ühtlast tõusu reitingutes
Parlamendivälise erakonna niivõrd kõrge tulemus on kindlasti erakordne, kuid kindlasti ei ole see juhuslikku laadi.
Kõige selgema pildi Eesti 200 toetuse muutumisest saame siis, kui vaatame Norstati iganädalast küsitlus, mida presenteeritakse nelja nädala tulemuste kaalutud keskmisena. Seitse nädalat tagasi alanud ühtlasele tõusule eelnes erakonna üldkogu, millel kiideti heaks uus selge ning konkreetne programm ning valiti senisest oluliselt väiksem, aga tõhus juhatus. Uus programm määratles Eesti 200 uuendus- ja eestimeelse ning liberaalse erakonnana, mis ehitab tugevat, iga inimese õigusi ja vabadusi ning eneseteostust tagavat tulevikuriiki. Paradoksaalsel kombel on just sel moel sõnastatud kõige jõulisem vastukaal tänase valitsuse poliitikale.
Eesti 200 reitingu tõusu taga on veel üks oluline tegur ning see on seotud globaalsete arengutega. Äärmuskonservatism kogu maailmas on kandnud suuri kaotusi. USA-s ei suuda president Donald Trump sellega siiamaani leppida.
Lisaks deklaratsioonidele tuleb see sõnum aga täita ka sisuga ja siin saab välja tuua, et Eesti 200 on võtnud väga selged seisukohad väärtuspoliitilistes küsimustes, aga samas pakkunud pikka perspektiivi, tehes püsivalt oma ettepanekuid hariduselu edendamiseks või kuhu investeerida hiigelkoguses laenuraha viisil, mis tagaks Eesti arengu ja kasvu potentsiaali tulevikus. Ka Harjumaal on Eesti 200 tõusnud populaarsuselt teiseks erakonnaks, mis seab parteile ka kõrged ootused seoses eelseisvate kohalike valimistega. See toetus ja usk muutustesse kohustab ning nii oleme seadmas endale kõrget eesmärki, tulla kohalikel valimistel oma nimekirjaga välja kõigis Harjumaa omavalitsustes.
Ühiskonnagruppide vastandamisele ehitatud poliitiline süsteem laguneb
Eesti 200 reitingu tõusu taga on veel üks oluline tegur ning see on seotud globaalsete arengutega. Äärmuskonservatism kogu maailmas on kandnud suuri kaotusi. USA-s ei suuda president Donald Trump sellega siiamaani leppida.
Suurbritannias on Boris Johnsoni juhitud konservatiivid kaotanud aasta algusega võrreldes 15 protsenti oma toetusest ning küsitlusfirmade kaalutud keskmisena on loovutamas parteimaastiku liidripositsiooni üle kümne aasta võimult eemal olnud leiboristidele.
Samasugune toetusekõvera langus on tabanud ka näiteks Saksamaa ja Austria ultrakonservatiive, mis näitab, et ühiskonnagruppide vastandamisele ja lauspopulismile üles ehitatud poliitiline süsteem laguneb. Inimesed janunevad muutuste järele ning ootavad, et Ameerikast imporditud ideoloogiaküsimuste, nagu näiteks abordivastane agenda asemel tegeletaks päriselu ja pärisküsimustega, olgu selles siis kasvav tööpuudus või toimetulek koroonakriisiga.
Ning kui miski muu ei kutsu muutust esile, siis juba ainuüksi Eesti 200 reiting on märk kinnijooksnud poliitilisest süsteemist ja paneb tänaseid parlamendierakondi mõtlema, et mida on Eesti juhtimisel valesti tehtud.
Ning veel üks oluline tähelepanek. Täna on täiesti selge, et poliitikat ei tehta ainult Stenbocki majas ja Toompea lossis. Poliitikale annab täna sisu iga inimene, annab seda oma hoiakute ja seisukohtadega. Kui kasutada artikli alguse kujundit, siis teie oletegi need nn teleperekonnad, kelle käes on teleripult ja kes saavad halva ja ebaõnnestunud telesaate vahetada parema vastu. Julgus seda välja öelda ning selle eest ka seista, kutsubki esile muutuse.
