Bo Roger Vilhelm Henriksson (60) tuli üle kahekümne aasta tagasi Soomest Eestisse, et juhtida Eestis rahvusvahelist ettevõtet ABB. Tänaseks on Henrikssoni ja ettevõtet korduvalt autasustatud Eesti majanduse arendamise eest. Mida on ABB teinud ja milline on ettevõtluskeskkond Eestis täna, sellest rääkisin Henrikssoniga.

Kuidas Te jõudsite Eestisse?

Ma tegin 1980ndatel Soomes eksporti Nõukogude Liitu ja see tõi mind ka Eestisse. 1989. aastal leidsin endale siit koostööpartneri – Harju Elekter. Kui Eesti iseseisvus, siis avanes terve Ida-Euroopa turg ja rahvusvaheline ettevõte ABB tahtis sellest osa saada. Hakkasime Harju Elektriga ABB-d esindama. Kui ettevõte sai 1991. aastal registreeritud, tehti mulle ettepanek, kas ma tahaksin tminna Eestisse ja juhtida ABB-d.
1990ndatel oli ABB üks esimesi lääne suurettevõtteid, mis Baltikumi tuli. Täna on meil Eestis kokku neli tehast ja ligemale 1300 töötajat. Toodame generaatoreid, sagedusmuundureid, elektrikilpe, komplektalajaamasid ja arendame tööstust.

Millised on ABB ambitsioonid Eestis?

Kontsernis on Eesti üks strateegiline tootmispunkt. Meie eesmärk on tõestada, et Eestis on hea ettevõtluskeskkond, kus on võimalus koolitada välja häid spetsialiste. Samuti saab siin hästi korraldada tootmist.
Ma olen töötajatele alati öelnud, et meie tooted peavad olema kõige paremad. Meil on kogu aeg konkurents, sh kontsernisiseselt. Kui tootmises peaks minema halvasti, siis pannakse meie liinid kinni.

Kuhu poole eksporditakse rohkem kaupa? Kas läände või itta?

Meil läheb kaupa rohkem läände. Milline on kontserni üldine pilt, seda ma ei oska öelda. Tellimusi tuleb ka kontsernisiseselt, meie täidame ja saadame vastavasse ABB ettevõttesse. Lõppsihtkohtasid me ei tea. Meie põhiline turg on Põhjamaad, kuhu ekspordime komplektalajaamasid ja elektrikilpe.

ABB tegeleb kõrgtehnoloogiliste projektidega. Missuguste ulmeliste ideedega on tuldud Teieni?

Meil on olnud igasuguseid projekte. Suurim oli 2006. aastal Estlink 1 – 106 km pikkune elektrikaabel Eesti ja Soome vahel –, mille maksumus oli umbes 100 miljonit eurot. Teine huvitav projekt oli Eesti Energia Narva karjääri ekskavaatorite tehnika moderniseerimine. Tegu oli Nõukogude Liidu aegsete masinatega, mida me remontisime, et nendega saaks tööd edasi teha. See oli tõeline väljakutse.
Kolmas tähelepanuväärne projekt oli elektriautodele kiirlaadimisvõrgu ehitamine, mis oli riigi tellimus ja maksis 8 miljonit eurot. Kiirlaadimispunkt pole küll uus toode, aga see, millises mastaabis sai seda Eesti tehtud, see on siiamaani ainulaadne. Mujal maailmas on laadimispunktid ainult suurlinnades. Alles nüüd hakatakse neid paigaldama ka suuremate maanteede äärde.
Üks spetsiifiline ala, mida me alustasime aastal 2002, oli veel tuulegeneraatorite tootmine. See oli kindlasti midagi sellist, mida keegi teine ei oleks teinud. Tegu oli üsna keerulise ettevõtmisega, sest Eestis ei leidunud piisavalt palju vastava valmidusega inimesi.

Millised uued projektid on käsil?

Meil on tulemas üks suur projekt, aga sellest saame ehk kevadel rääkida.

ABB on Eestis pikka aega tegutsenud, kindlasti on olnud ka keerulisi perioode.

2008. aastal saime aru, et majanduskriis on vältimatu. Seda võis juba varemgi näha, sest oli tööjõupuudus ja kulud olid laes. Kuid me ei oodanud nii suurt kriisi. Meie käive kukkus korraga 30%. Suuri muutusi me siiski ei teinud. Tegime ettevõttes struktuurimuutusi ja puhastasime tootmist. Paremaid töötajaid püüdsime hoida, et neid mitte kaotada. 2009. aastal hakkas pilt juba paranema ja 2010. aastal hakkasime jälle kasvama.

Kuidas on aastate jooksul muutunud siinne ettevõtluskeskkond? Millele tuleks rohkem tähelepanu pöörata?

Ettevõtluskeskkond on suhteliselt stabiilne. Mõnes kohas on siiski tunda korruptsiooni mõjusid. Halb on lugeda selleteemalisi uudiseid. See annab märku, et keskkond ei ole puhas. Siiski, meie valdkonnas – Bo koputab kolm korda lauale – tundub äri küll puhas olevat. Kuulujuttude põhjal on probleeme logistikas, kinnisvaras ja ehituses.
Rohkem tuleks tähelepanu pöörata maksusüsteemile, mis ei ole minu arust ettevõtteid soosiv. Tööjõumaksud on kõrged, võrreldes naaberriikidega on need väga kõrged. Maksusüsteem võiks olla üles ehitatud natuke teistmoodi. Näiteks Rae vald ei saa meie ettevõttest nii suurt kasu, kui võiks saada. Suurem osa ABB töötajatest elab Tallinnas ja seega lähevad maksud Tallinna. Rae vald ei saa sellest midagi. Hetkel soosib maksusüsteem suuremaid linnasid, aga tuleks soosida väiksemaid asulaid, et inimesed sinna koliks ja sealne keskkond areneks.

Kuidas on lood kvalifitseeritud tööjõuga ja ekspordiga?

Eestis on põud mehaanika erialadel. Hetkel tunneme kõige rohkem puudust elektriinseneridest. 1990ndatel suunati noori õppima pehmeid erialasid, mis oli minu silmis vale otsus. Tehnoloogiasse tuleks panustada. Praegu ei ole selline eriala nagu mehhatroonika noortele piisavalt atraktiivne, aga see on tuleviku eriala. ABB töö on reklaamida mehaanika erialasid. Me anname stipendiume ja võtame praktikante.
Mõistagi on eksport tähtis, sest see on ainuke allikas, mis toob riigile raha juurde. Eestis tuleks panustada rohkem spetsiifilistele nišitoodetele, millel oleks kõrge lisaväärtus. Praegu on palju madala lisaväärtusega tooteid. Minu meelest ei peaks Eestis müüma toorpuud. Sellest tuleks teha mööblit, mida seejärel kõrgema väärtusega välismaale müüa.

Kas Eestist saab Põhjamaa või peaks meil olema muu eeskuju?

See on hea küsimus. Muidugi peab olema eeskuju, aga asi ei tohi sellega piirduda. Eeskuju eeskujuks, aga kuidas saab paremini? See peab olema järgmine küsimus: kuidas saada ise eeskujuks? Sellele me täna vastuseid ei kuule.