Juba Denpasaris Bali rahvusvahelises lennujaamas võtab saabujaid vastu viiruki lõhn. Kord tugevamalt, kord nõrgemalt kõdistab see natuke uimastav müstiline lõhn nina sõõrmeid, andes mõista, et viibid just mitte kõige tavalisemas kohas. Siin on kõik võimalik.
Teadmiseks see, et Bali saar on meie Saaremast ligi kaks korda suurem, siin elab neli miljonit elanikku (Saaremaal ligi 34 000), keda igal aastal väisab veel ligemale kuus miljonit turisti. Lisaks peab saarele ära mahtuma kaks võimast tulemäge, Agungi ja Baturi vulkaan, ning kaks suurt järve – see andis vaimusilmas pildi, kui tihe võib olla Bali saare asustus.
Vaim ja silm ei eksinud
Juba teekond Denpasarist Ubudisse võttis aega poolteist tundi, kuigi kilomeetreid nende linnakeste vahel oli ehk vaid 30. Ja tegu polnud mitte tipptunnil sõiduga. Lihtsalt meie mõistes puuduvad enamikes paikades normaalse laiusega teed ja tänavad, aga rolleritele mõeldud teedel aina enam autod. Nii on selge, miks tänavad liikluseks ülikitsad on. Selge pole, miks nad ei suuda aina kasvavat turistide arvu silmas pidades neid laiemaks ehitada. Kui nii mitmelgi pool oli paista uusehituste piirjooni, siis tee-ehitust ei paistnud küll kuskil.
Mõnede andmete kohaselt hakkas turism Balil arenema juba siis, kui see osa Indoneesiast oli Hollandile kuuluv koloniaalmaa ja hollandlased seal juba 19. aajandi algul hakkasid puhkamas käima. Meie kohalik kiid Ketut kõneles aga asellest, et Bali sai maailmas tuntuks peale seda, kui Filipiinidel sündinud kunstnik Antonio Blanco (15. september 1912–10. detsember 1999) Balile elama asudes selle loodust ja inimesi jäädvustama hakkas ning pildid maailmas imelisest loodusest ja omapärastest tavadest levima hakkasid.
Oli see nii või teisiti – Bali turismikõver kasvas püstloodis aastani 2002, mil kuurortlinna Kita ööklubis toimus 202 inimelu nõudnud terrorirünnak. Siis saabus õige mitmeks aastaks maailmaturismi piirkonda vaikus. Ja alles peale seda, ku Eisabeth Gilberti menuki “Söö, palveta ja armasta” järgi vändati Julia Robertsiga raamatust film, millest suurem osa stseene on filmitud Ubudis, hakkasid turistid Balile jälle naasma.
Meie giidi Ketuti andmetel oli Julia Robertsi tingimuseks saarele filmima tulla 30 000 politseiniku ja turvatöötaja filmi ja saare turvamine. See nõudmine täideti ja film sündis. Ja Bali saar on taas turistide paradiis. Indoneesia president Susilo Bambang Yudhoyono kinkis Julia Robertsile selle eest Balile villa.
Kunst osta Ubudist
Ubud tähendab kohalikus keeles ravimit, sest see oli algselt looduslike taimede ja ravimite keskus. Film „Söö, palveta, armasta” tegi ka selle linnakese kuulsaks, näidates selle arvukaid templeid, spaasid, parke. Ameeriklaste sõnu kasutades on Ubud tõeline Balifornia (California). Sinna on omale pesa pununud paljud spirituaalsed ameeriklased. Tõmbenumbriks on Ubudi hea kliima, hingematvad loodusvaated ja sõbralik, sügavalt vaimne kohalik elanikkond.
Tänapäeval võib öelda, et Ubud on ka kohalike kunstnike ja kunstikaupmeeste Meka. Mitte üheski teises linnas ei hakanud silma nii palju kunstikauplusi nii heade hindade ja suhteliselt mitmekesiste maalide ja taiestega. Muidugi – kas neid maale saab pärismaalideks nimetada, vaielgu kunstiasjatundjad.
Täiesti taskukohane on siin lubada endale villa linnaäärsesse džunglisse vaatega orgudele või riisipõldudele vaid 20–22 euro eest inimese kohta. Seda lubas endale meiegi väike reisiseltskond – elasime tagasihoidlikus villas džungli ja riisipõldude piiril.
