Enamik Eesti ettevõtteid ei avalda töökuulutustes palgavahemikku, kuid suurem läbipaistvus võimaldaks kandideerija aega kokku hoida ning paneks koonerdajad konkurentsivõimelisemat palka maksma.

Lätis ja Leedus on tööpakkumiste palgavahemiku avaldamine kohustuslik juba vähemalt viimased viis aastat ja kuigi vastava direktiivi võttis vastu ka Euroopa Liit, siis Eestis seda endiselt ei tehta. Euroopa Liidu direktiivi kohaselt peaksid suuremad tööandjad oma palgatasemeid avalikustama hakkama ning pakutav number tuleks enne töövestlust avaldada. 

Salatsejad maksavad vähem palka

Peamine põhjus, miks osad ettevõtjad võitlevad avalikustamisele vastu, seisneb selles, et avalikustamisel peaks ju hakkama oma palkasid teistega samale tasemele tõstma. Palgavahed, nagu ka hinnad poes, on tegelikult suured, ja nende avalikustamine võimaldaks lõpetada salatsemise ja muudaks tasemed ühtlasemaks.

Tööle kandideerijad ei tea, et veidi üllataval kombel maksavad kehvemat palka kallimad poeketid ja paremat odavamad ketid. Ka töötasu näitamine kuulutuses vastab enam-vähem samale mustrile – parema palga maksjad julgevad seda välja öelda ja salatsejad mitte.

Vähemalt tööpakkumises palgainfo välja ütlemine hoiaks kandideerijatele hulga aega ja vaeva kokku. Praegu on nii, et üks asi on numbritega mängimine ja mingi keskmise jaetöötaja palga arvutamine, teine aga kaubapaigutaja või klienditeenindaja reaalne palk kohal, kuhu ta tööle asub. Loomulikult on kümme aastat end ettevõttes tõestanud töötaja palk suurem, mis viib statistiliselt keskmise üles, aga tegelikult peaks inimesel ikka olema selge arusaam, palju ta pärast katseaega teenima hakkab.

Mõnes kohas makstakse klienditeenindajale vaid 5 eurot bruto

Meie andmetel on ühe suurema jaeketi teenindaja reaalne brutopalk Tallinnas katseajal 5 eurot ja pärast seda 5,40. Kõige kallima kohaliku jaeketi teenindaja brutopalk algab 5,20 eurost tunnis jne. Kui numbrid avalikult välja tuua, siis selguks, et need palgad pole konkurentsis. Kummaline – kui üks närutajatest tõstis palga 850 euro pealt 900-le, siis on see piisav, et rusikaga vastu rinda taguda.

Osad tööandjad alahindavad töötaja arvutamisoskust – räägitakse üldises plaanis mingitest boonustest, tasuta lõunatest (sööd seda, mida antakse), palgaastmetest, hobitoetustest jne, aga see ei asenda reaalset töötasu. Tegelikult peab töötaja töötasu arvestus olema selge ja läbipaistev. Töötaja peab ikkagi kõige olulisemaks seda numbrit, mis laekub tema pangakontole ja millega ta saab reaalselt arvestada oma igapäevaseid kohustusi ja vajadusi kattes.

Oleme algusest peale otsustanud teenindajate palgatasemed töökuulutustes avalikud hoida. Tavateenindaja palk algab väiksemas kohas kuuest ja pealinnas seitsmest eurost tunnis, mis tähendab minimaalselt 1008–1176 eurost põhipalka, millele tulevad juurde arvestatavad lisatasud.

Loomulikult soovime, et palgad oleks veelgi suuremad ning aastast-aastasse üritame oma töötajate töötasusid ka kergitada. Odavketina loeme kõiki kulusid väga hoolikalt, kogu meie administratsioon mahub ära vanaldase kontorihoone sajakonnale ruutmeetrile. Seda enam paneb kulmu kergitama, et jaeketid, kelle hinnad on oluliselt kõrgemad ja seega ka kasum suurem, üritavad töötajate arvelt viimast kokku hoida. Või siis tõesti läheb meeletu raha selle alla, et reklaamida üht odavat toodet igas võimalikus kanalis, et müüa lisaks sellele siis kümme kallimat toodet?

Et teenindajate elu läheks natuke inimväärsemaks, peaks riik nüüd jalad kõhu alt välja võtma ja palkade läbipaistvust suurendama. See aitab vähendada palgalõhesid – olgu need siis soolised või kettide vahel.→