Oleme maast madalast kuulnud, et vihaseks ei tohi minna, vihane olla on halb ja et vihastumine on negatiivne emotsioon ning tagasiviiv jõud. Lisaks toob viha väljaelamine kaasa halvad tagajärjed, mistap on viha allasurumine vähem halb valik.

Mittesoovitavat viha jagub tänases Eestis küllaga nagu ka solvumist ja sellest pole tõesti kasu kellelegi. Kui aga viha kasutada õigel moel ja seda suunata, siis võib vihastumine mõjuda koguni üllatavalt konstruktiivselt. Näiteks on avastatud, et sõnasõjas partneriga viha alla suruvad inimesed surevad varem kui need, kes lasevad viha vabalt välja ja otsides seeläbi konfliktile lahendust.

Vihasta, kui vaja

“Iga üks võib vihastada, see on kerge; kuid vihastada selle peale, kelle peale vaja, ja vihastada nii palju, kui on vaja, ja siis, kui vaja, ja sel põhjusel, missugusel vaja, ja nii, nagu vaja – seda pole igaühele antud,” kirjutas Aristoteles oma teoses “Retoorika” 335 aastat enne Kristust. Need vana Vana-Kreeka õpetlase mõtted ei lähe kuigivõrd kokku meie kaasaegsete tõekspidamistega. Nüüd mõeldakse viha all enamasti destruktiivset emotsiooni, mis purustab suhteid ja rikub karjääri. Tõepoolest sisaldavad viha juhtimise teooriad triviaalseid juhiseid viha kontrollimiseks ja allasurumiseks. Samas leidub uurijaid, kes väidavad, et vihastamine ei pruugi olla põrmugi paha. Midagi pole katki kui kultiveerida viha teatud olukordades – olgu selleks lävimine isiklikus suhtes ja või läbirääkimistel äritehingutes.

Näiteks selgub Harvardi ülikooli uuringust, et emotsioone alla suruvad inimesed tunnistavad kolm korda tõenäolisemalt, et pole oma isikliku eluga rahul ja on karjääriredelil toppama jäänud. Need, kes lasevad enda vihal konstruktiivsel viisil välja voolata, on tööalaselt edukamad ning omavad lähedastega nauditavamaid emotsionaalseid ja füüsilisi suhteid. Sealne psühhiaater George Vaillant kritiseerib tujusid tasakaalustavaid tablette ja viharavi, sest viha kontrollimise õppimine mängivat inimese heaolus suurt rolli.

“Viha kogemine aitab meid jätkata liikumist eesmärkide suunas ning olla lõppkokkuvõttes tervem ja õnnelikum,” usub ka psühholoog Brett Ford Kalifornia ülikoolist.

Niisiis tasuks võtta aluseks Aristotelese arusaamine – oluline on teada, millal, kus, miks ja kuidas vihaseks saada. Tuleb õppida viha kasutama strateegiliselt, mitte aga lasta vihal end juhtida.
Filosoofid on aastasadu juurelnud viha põhjuste üle ja jõudnud järeldusele, et tegu on põhiliselt emotsionaalse vastusega provotseerimisele. Keegi teeb ülekohut su lapsele, keegi ärritabvõi intrigeerib, ülemus ei hinda su tööd või peab su argumente tähtsusetuiks – juba vallandub vihatunne koos südamerütmi kiirenemise ja adrenaliini tõusuga. Kuidas käivitusele reageerida – mil moel ja kui palju viha väljendada – see erineb ja sõltub isikust endast.

Skandaalidele mitte frustratsiooni, vaid vihaga reageerivad tegelased säilitavad enamasti oma kõrge ühiskondliku staatuse, eriti just mehed.

Aegade algusest peale on mehed olnud vihasemad kui naised. Seejuures on füüsiliselt tugevamad mehed ka vihasemad kui nõrgemad isendid, ning ilusamad naised on enam vihased kui vähem ahvatlevad olendid. Suurem jõud ja atraktiivsus suunavad selliseid mehi ja naisi – kel olelusvõitluses niigi eelised – suuremat õigust nõudma.

Mõnede arvates sunnib ka kõrge enesehinnang kiiremini vihastuma. Teiste sõnul kannatavad madalama enesehinnanguga isikud kõvema stressi all, mis omakorda toidab nende viha.
Kuigi keegi ei vaidlusta seda, et viha, mis viib rünnakute ja kokkupõrgeteni, on ülimalt destruktiivne, kogub kandepinda idee, et seesama viha võib teinekord olla kasulik. Pärast 9/11 terrorirünnakuid ameeriklaste hulgas tehtud küsitluste põhjal selgus tõsiasi, et need, kes olid väga vihased terroristide peale, vaatasid samas tulevikku optimistlikumalt kui need, kes olid hirmul leviva terrorismi ees.

Professionaalne raev

Mis puudutab poliitikuid ja äriliidreid, siis skandaalidele mitte frustratsiooni, vaid vihaga reageerivad tegelased säilitavad enamasti oma kõrge ühiskondliku staatuse, eriti just mehed. Donald Trump vihastub tihti ja vihastab teisi – hiinlasi, venelasi, araablasi, mehhiklasi, kanadalasi, eurooplasi – kuid see asjaolu ei paista teda eriti häirivat ega segavat.

Eestis näib arvestatav osa ühiskonnast ootavatki teatud sorti “vihakõnet”, mida harrastab EKRE liider Mart Helme.

Eelmise sajandi posititiivse näitena viha suunamisel võib tuua Mahatma Gandhi oma vägivallatu vabadusliikumisega Indias.

Kõrgel positsioonil oleva naisterahva vihaavaldused pälvivad veidi teistsugust hinnangut, seda nii meestelt kui naistelt. Naisterahva emotsionaalseid reaktsioone seostatakse enamasti tema iseloomuga – “ta on tige inimene”. Meestippude puhul võetakse analoogilist käitumist enam reageeringuga n-ö välistele asjaoludele. Näiteks on Hillary Clinton üks naispoliitikuist, kes pälvinud kriitikat ründava ja vihase hoiaku pärast.

Teisalt võivad poliitikute vihahoos tehtud avaldused kätte maksta, mis lõppevad parimal juhul umbusaldushääletusega. Nii juhtus justiitsminister Reinsaluga, kes nimetas 104 inimese pöördumist presidendile kanakarja kambakaks ning avaldas kahetsust, et 2016. aasta Tiit Ojasoo skandaali kommenteerides naistevastase vägivalla hukka mõistis. Kunstinimestele antakse vihailmingud kergemini andeks, kuid mõistagi mitte sellised pursked, mis päädivad vägivallaga nagu teatrimees Ojasoo puhul.
Oletades, et mõistlik ja oskuslik vihastamine võib olla kasulik nii tööalaselt kui ka sotsiaalses sfääris, siis kuidas jääb koduse eluga?

“Kodusõjas surma ei saa”

Ameerika teadlased on leidnud, et sõnasõjas partneriga viha alla suruvad inimesed surevad varem kui nood, kes lasevad viha välja ja otsivad seeläbi konfliktile lahendust. Kui kumbki partner ei hoia paarissuhtes viha tagasi, elatakse üldreeglina pikema elu. Kõige selle juures tuleb säilitada partneri vastus austus ja lugupidamine. Lihtsalt öelda midagi sellist: “Olen su peale vihane, kuula mind ära ja võta seda tõsiselt…” Küllap tunnistavad paljudki paarid, et lühike konflikt või tülitsemine mõjub sageli vabastavalt ja järgnev leppimine seab asjad paika. Igatahes on see tervislikum kui viha ja vimma pikalt oma sisemuses hoida.

Nagu ütles juba Aristoteles – viha kontrollimine pole igaühe jaoks lihtne. Tuleb õppida vastama teiste vihale asjakohaselt ja adekvaatselt. Kui reageerid vihale üle või ignoreerid seda täiesti, võivad tagajärjed olla kurvad.

Viha ei tule käsitleda ajendina destruktiivsele käitumisele, vaid selle asemel võib edukalt pöörata vihastumine edasiseks positiivseks ja konstruktiivseks suhtluseks.