On tore, et tänavused „Teeme ära“ päevad on seotud meie kihelkonnapärandiga. Siiski tahaks tähelepanu juhtida ühele võimalikule komistuskohale. Päevade jooksul tehakse mitmesuguseid töid, mida võib julgelt talgutöödeks nimetada. Olen seisukohal, et prügikoristust, mis küll ka väga vajalik töö, ei tohiks talguteks nimetada.

Kogu eesti elu on põhinenud kihelkondlikul kogukonnaelul ja talguviisilisel tööelul. Esimene kujunes välja sugulussidemete kaudu (abielluti põhiliselt kihelkonna piires) ja sellest tekkis kogukonna hingeline side. Kogukondliku elu aluseks oli aga naabrite abistamine, talguviisiline tööelu.. Need pole talgud, kui tulevad kokku paarkümmend inimest, kes argipäevadel üksteisega ei suhtlegi ja panevad metsa all kokku paar koormat prahti või autokumme.

Talgute tähendus ajaloolises mõttes on lisaväärtuse loomine. Sõnnikuveotalgud andsid lisaväärtuse mullaviljakusele, järelikult ka saagile.

Rukki- ja heinatalgud andsid lisaväärtuse toidulauale igapäevase leiva näol ja kindlustasid inimeste ja loomade üle talve elu.

Kartulipaneku- ja kartulivõtutalgud andsid viimase kahel sajandil lauale põhitoidu, kartuli. Nii viljast, loomadest kui ka kartulist saadi ka müügitulu, millega osteti välja Eesti talud.

Lambaniitmise- ja linatalgud andsid riietuse ja vajaliku tarberiide, kehakatted tööks, koolis käimiseks ja pidupäevadeks. Suurimaks lisaväärtuseks on siin kahtlemata meie kihelkondlikud sümbolid – rahvariided.

Talguid korraldati kõikvõimalikeks töödeks – laastulõikuseks, kraavikaevamiseks, katusetegemiseks, raadamiseks, puude- ja heinaveoks, kivikoristuseks, võrguparanduseks, kalapuhastamiseks, vildivanutamiseks, sulenoppimiseks, isegi siguripuhastamiseks. Talgud andsid alati mingi toodangu.
Kuid mitte kunagi ei korraldatud talguid oma aiataguse puhastamiseks enda või teiste lohakusest tekkinud prahist! Ärgem meiegi siis lörtsigem talgu mõistet, las prahikoristus jääb prahikoristuseks!