Mul oli õnn kuuluda nende väheste peatoimetajate hulka, kes osalesid Ülo Vooglaiu sotsioloogiaseminaril.

Aastanumber oli siis ehk 1988, Maaleht alles alustanud. Siis, ajakirjanike liidu eestvõttel korraldatigi Olümpia purjespordikeskuses seminar, et peatoimetajaid vastavalt aja vaimule natukenegi harida. Vooglaid oli siis kuum nimi – just Ülo Vooglaid. Ülo Vooglaid oli juhtinud 1966. aastal Tartu ülikooli juurde asutatud sotsiaaluuringute laborit, mis 1975 suleti. Labor tegeles ka meedia loetavuse uuringuga.

Ülo Vooglaid on ise seda aega meenutanud nii: „Iga viimane kui üks palka saav isik – ajakirjanikud, peatoimetaja, koristajad, autojuht ja kirjasaatjad – käib nädala lehed kaenla all vähemalt kümnes kodus ja märgib sõrmega järge pidades: kes ja mida oli tegelikult lugenud või niisama silmitsenud. /…/ Tulemused jahmatasid nagu lõhkevad pommid. Ilmnes, et ajalehe kõige tähtsamat lugu – juhtkirja – oli lugenud üldse paar-kolm inimest… Ühtäkki selgus, et kõik on olnud petukaup. Ideoloogiasekretärid osutusid naeruväärseteks. Varem võis ju kahtlusi olla, aga keegi ei julenud midagi öelda, sest ei teadnud. Nüüd oli toimetusel fakt, mida Tartus elavalt arutati. Oli näha, et partei direktiive pole mõtet tõsiselt võtta. Pühaks lehmaks peetud juhtkirja keegi ei loe. Järelikult on partei kogu aeg ajanud formalistlikku jama, mõtlemata oma tegevuse tulemustest.“

Pirgu uue mõtte keskus

Ülo Vooglaid heideti koos labori sulgemisega aastal 1975 parteist välja.

1980-ndate lõpuks oli aga aeg muutunud, Ülo Vooglaid jälle au sees, teda käidi kuulamas lähedalt ja kaugelt. Pirgu mõisas tegutses Ülo Vooglaiu ja Merle Karusoo eestvedamisel Mälusektor, mille tegevuses lõid kaasa tuntud sotsioloogid ja psühholoogid Mikk Sarv, Ruve Šank, Tõnu Ots, Tõnis Arro, Andrus Ristkok. Ei kogutud ainult eestlaste lugusid, õpetati inimestele traditsioonilisest mõttemallist välja mõtlemist.

Juhtumisi sattus koolitusele ka peatoimetajate väike seltskond. Ja Ülo Vooglaiu lihtne küsimus oli: mida tuleb juhtida, kas inimesi või protsesse? Kõrgkoolikursuse läbi teinule ei olnud raske vastata – ikka inimesi. Sest nii õpetati valdavalt ülikoolides.

„Vale,“ parandas Vooglaid. Juhitakse mitte inimesi, vaid protsesse. Igas protsessis antakse inimesele vaid eesmärk, mida ta peab protsessis täitma. Ja kui kõik täidavad oma eesmärgid, on lahendatud meie ees seisev ülesanne, protsess. Kuigi Ülo Vooglaid ei kuulunud just peavoolu sotsiaalteadlaste ja õppejõudude hulka, oli ta ometi oma koolitustega Pirgu mõisas vägagi austatud teadjamees, kelle õpetused erinesid peavooluteadlaste omast.

Varro Vooglaid

2011. aastal asutati sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK), selle etteotsa sai tuntud sotsioloogi Ülo Vooglaiu poeg Varro Vooglaid. Küllap paljudki arvasid, et jätkub Ülo Vooglaiu töö uues vormis.

Kalle Muuli meenutab aga seda nii: „Kümme aastat tagasi, kui ma juhtisin Postimehe arvamustoimetust, saatis Varro Vooglaid toimetusele üsna sageli avaldamiseks oma arvamuslugusid. Iga kuu ikka oma kolm-neli lugu, tundub mulle tagantjärgi. Avaldasin neid aastas ühe või kaks või kolm, mitte rohkem. Kui kolleegid pisut ärritunult või lausa pahaselt pärisid, miks ma sellist jama viisakas lehes avaldan, vastasin, et kirjutatud on need tekstid avaldamiskõlbulikul tasemel ja kuna minu eesmärgiks on mitmekesised, kogu spektrit katvad arvamusküljed, siis avaldan ma aeg-ajalt ka äärmuslikke seisukohti, kuid ma teen seda tõesti üksnes haruharva, sest tegu on äärmusliku, et mitte öelda marginaalse seisukohaga.

Nüüd on Varro Vooglaiust sealsamas Postimehes ja teisteski väljaannetes tehtud lausa peavoolumees. Tema arvamusavaldusi ilmub peaaegu iga päev ja mitte keegi ei küsi enam, miks sellist jama avaldatakse. Eks see ole niigi arusaadav – me kõik ju teame, et korralik ajakirjandus on kallis ja palju lihtsam on raha teenida ühiskonna lõhestamisega. Nõnda on äärmused vallutanud kogu meie peavoolumeedia, mida nad ise vähemalt sõnades põlgavad.“

Nii kirjutab ja arvab Kalle Muuli Varro Vooglaiu seniste äärmuslike artiklite ja seisukohtade kohta.

Mida kirjutab Vooglaid ise

„Sa ei saa lõputult (väita) mingi emotsionaalse argumendiga, et meil peab siin tornis olema sinimustvalge, mis siis, et selle sinimustvalge all tegeled sa inimeste ahistamise ja kiusamisega ja mahasurumisega,“ jätkas Vooglaid.

Tema arvamuskaaslane Markus Järvi lisab: „Esimest korda Eesti vabariigi sünnipäeval tunnen, et see lipp ei esinda mind. See ei ole lipp, mille nimel tahaksin elada ja surra. See ei ole mingi riik, mis on minu riik. See ei ole mingi Eesti, mis on minu Eesti.“

Kust läheb siis piir, mida võib öelda Eesti riigi kohta ja mida mitte? Seda enam, et teisel pool piiri käib sõda, terve Euroopa on täis ärevust.

Olgu siin vaid üks meenutus ajalooõpikust: „1924. aastal toimunud 149 kohtuprotsessilt Jaan Tomp kõrvaldati inetu ja väljakutsuva käitumise pärast. Sõjaväljakohtu erandliku otsuse tingis asjaolu, et Tomp, kes oli riigikogu liige ja kellele algselt mõisteti kaheksa aastat sunnitööd, ütles, et tema ennast kodanliste kelmide ees süüdi ei tunnista. Kui ta selle eest esimehe käsul saalist ära viidi, hüüdis ta: „Elagu nõukogude vabariik.“ Kohus leidis, et kehtiva sõjaseisukorra ajal tähendas selline väljendus üleskutset kehtiva korra kukutamiseks.

Otsuse tegi Sõjaväljakohus 14. novembril 1924. aastal. Jaan Tomp mõisteti surma ainukesena selle protsessi kohtualustest. Otsuse kinnitas sõjaminister. Otsus viidi täide sama päeva õhtul kell 23 mahalaskmise läbi Tallinna lähedal Valdeku metsas.“

Ma ei kutsu siin kedagi sõjakohtu otsusega maha laskma, aga tahaksin teada küll: kas meie jõustruktuuride spetsialistid on Varro Vooglaiu ja tema kamraadidega tõsiselt vestelnud? Kui Varro Vooglaiul õnnestub korrata teine Pronksiöö, siis seda me enam üle ei ela.