Riik on suurim metsaomanik Eestis, riigi metsa majandab Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK). Metsa majandamine tähendab seda, et mets peab olema tootlik. Kui puu on küps, võetakse see maha ning müüakse puiduks. Mahavõetud metsa asemele istutab RMK uue.
Kui (riigi)metsa võetakse maha kuskil laantesügavuses, ei näe ega kuule seda keegi. Kui aga RMK satub lageraiega asulate lähedale, tõstavad häält kohalikud elanikud.
Nii juhtus paar aastat tagasi Kolga lähedal, hiljuti Kiili vallas Kangru kõrval, kus mullu tehti lageraiet kokku 16 hektaril. Tekkinud lagendik ei jää märkamata ka autoga liikujatel, kes igapäevaselt Viljandi maanteed sõitmiseks kasutavad.
Harju Elu käis metsamajandamisest rääkimas RMK Harjumaa metskonna metsaülema Andrus Kevvaiga.
Lageraied tulevad kohalikele peaaegu alati suure üllatusena, ja see üllatus pole meeldivate killast. Kas RMK-l pole kohustust kooskõlastada raie tegemist elanike või vallaga?
Andrus Kevvai: Ütleme nii, et meil on avalikustamise kohustus, raiete nimekirjad on RMK kodulehel avalikud. Teavitada meil otsest kohustust ei ole. Oleme mõnes osas võtnud ise kohustusi, mõningaid asju teavitame. Näiteks kui teeme Viimsi vallas Viimsi poolsaarel raiet. Või siis Saku ümbruses. Ühesõnaga seal, kus elavad inimesed ja on väga kõrgendatud tähelepanu.
Kas elanikud pöörduvad RMK poole, et teada saada, miks metsa raiutakse?
Päringud tulevad siis, kui raie käib. Sellega ongi nii, et vaevalt et keegi raiete nimekirja RMK kodulehel väga vaatamas käib. Seal on kvartalid, eraldused, nimed numbrid, väga palju võib jääda arusaamatuks. Selleks et aru saada, mis kohaga tegu, peab metsaregistri leheküljele minema, sealt vaatama.
Eks inimesed on ikka pahurad, nende elukeskkond ju muutub, on harjunud metsas jalutamas-jooksmas käima. Aga ega midagi juhtu, seal saab edasi jalutada-joosta.
Kas olete mõelnud ka, et võiks teha rohkem teavitustööd ja anda inimestele teada, kui kuskil lageraie plaanis?
Eks me oleme mõnikord vallalehtedes artikleid avaldanud. Aga mets on inimeste jaoks igapäevane asi, see jääb paratamatult tähtsamatele teemadele alla. Kuigi inimesed järjest rohkem võõranduvad metsast, ega nad väga täpselt aru ei saa, mis see mets on. Räägitakse, et inimesed hakkavad metsa kartma juba Eestimaalgi.
Kas pole plaanis teha avalikke arutelusid enne raieid, nagu näiteks paekaevandajad käivad aru andmas kohalikele, mis plaanis?
Ega neid huvilisi väga palju ei ole. Paar aastat tagasi Kolgas oli rahvast väga palju koos, aga tavaliselt on kokkusaamised väiksed. Inimestele ei paku väga huvi, aga me oleme alati valmis rääkima. Hetkel tegeleme strateegia ülevaatamisega, kuidas paremini teavitustööd teha. See peaks valmis saama märtsi lõpus.
Kui pikalt te ette teate, kus langetama hakatakse?
Tööde kava on muutuv, sest tahes-tahtmata sõltume me ilmast. Meil on olemas raiete nimekirjad jooksvaks aastaks. Nimekirjad lukustame poolaastate kaupa.
Kuivõrd praegu on tõeline talveilm (intervjuu on tehtud nädal tagasi – M.T.), siis oleme sügaval metsas ja lõikame pehmetel lankudel, mida märjal ajal kätte ei saa.
Ülesanne on omaniku ehk riigi poolt püstitatud, me peame selle täitma – selle tihumeetri raiuma, selle metsa kasvama panema. Sellest plaanist meil taganeda pole võimalik. Olenemata ilmastikust raiutakse, küsimus on selles, mida ja kus kohas. Valikuid muudetakse olenevalt ilmast. Aga midagi tegemata ei jää.
Misasi on metsa uuendamisvajadus, millest RMK ikka räägib?
See tekib sellest, et RMKl on majanduskava ja raieplaan, mis ütleb, et peame metsa uuendama, kui see küpseks saab. Küps mets tuleb maha võtta ja uus asemele istutada, et metsamaa säiliks tootlikuna, et toodaks uut puitu ja metsa, sest tegu on ikkagi majandusmetsaga.
Ühesõnaga, puu kasvabki RMK majandusmetsas selleks, et maha müüa?
Täpselt nii on. Majandusmetsas on põhieesmärgiks puitu toota ja kasvatada ja tagada, et metsamaa oleks pidevas tootmises.
Ja Kangrus nii läkski?
Seal oli metsa vanus 100-110 aastat. See 16 hektarit, mille raiusime, oli küps mets.
Inimesi on ärritanud, et lageraie järel jäävad ikkagi kännud ja kasvab võsa, et RMK ei hoolitse pärast ala eest.
Looduse vastu ju ei saa. Loodus paneb ise metsa kasvama, tal on oma arvamus. Me tahame, et oleks männik, aga loodus paneb hoopis kased kasvama. Kask levib päris kaugele. Me näeme ikka päris palju vaeva, et seda lehtpuud sealt välja saada ja et tulevikus ikka kasvaks männik või kuusik.
See hakkab paistma alles 3-5 aasta pärast, et tuleb ikka okaspuumets, et ei tule ainult lehtpuuvõsa.
Inimesed arvavad, et RMK on see, kes metsa hoiab, aga tegelikult on ju asutuse nimeski sõna „majandamine“ sees.
Noh, eks me hoiame ka. Ega hoidmine tähenda seda, et laseme metsal seista, kuni puud pikali kukuvad. Küsimus on selles, et me hooldame ja näeme vaeva, et ka tulevastele põlvedele mets ikka kasvaks. Istutame uue metsa asemele.
Paekivi puhul räägitakse rusikareeglist, et 50 km on piir, kuhu kivi tasub kaevandusest transportida, sealt edasi pole see majanduslikult tasuv. Kas puidu puhul on ka transpordi hind määrav?
Selles mõttes pole vahet, sest Eestis on vahemaad suhteliselt väikesed. Näiteks Kiili vallast Kangrust tulid palgipuud ja materjal liikus Kesk-Eestisse. See ei ole iseenesest määrav, et kui kaugelt tuua. Seda küll, et ega ei hakata Võrumaalt Tallinna vedama.
Transpordi vahemaad vaadatakse ainult hakkepuidu puhul, sest see on suhteliselt odava hinnaga ja seal on piiriks 50-60 kilomeetrit, seda ei tasu suuremas raadiuses toota. Võsa ikka raiutakse, aga siis arvutatakse, kas seda tasub välja tuua ja turustada. Kui ei tasu, siis sinna ta jääbki.
Ka küttepuu puhul vaadatakse teinekord kaugust.
Kas RMK müüb ka välismaale?
Meie otseselt ei müü. Me müüme puidufirmadele, kes ekspordivad. See on valdavalt paberipuu. Palk kasutatakse Eestis ära. Näiteks palkmajatootjate nõudlus palgi järele on suurem, kui metsafirmad suudavad anda, seda tuuakse ka sisse.
