„Ajad on muutunud ja arusaamised soost samuti, sa pead sellest aru saama,“ ütles üks mu tuttavaist, kui oma Facebooki ajajoonel selleteemalise retoorika tõstatasin ning julgesin avaldada hämmeldust kahe emaga ja kahe isaga peremudeli kui „uue ajastu normi“ propageerimise kohta algklasside õpikutes. Ma ei saanud aru ning näib, et ega vist saa ka edaspidi.
Mõned aastad tagasi hakati nii meil Eestis kui Euroopas laiemalt kõnelema sooneutraalsusest kui uue aja kvaliteedist. Samaaegselt hakkasid nii sotsiaal- kui mujal meedias ilmuma uue mõtteviisi pihta sarkastilised naljad, mis peegeldasid – loodetavasti tervemõistusliku – ühiskonna kaunikesti varjamatut vastumeelsust ning hämmeldust taolisele trendile. Teiste seas levis satiiriline pildike lapse poolt jõuluvanale saadetud kirjast, milles laps palus jõulukingiks emmet. Kaks isa olid tal nimelt juba olemas.
Mida aeg edasi, seda valjuhäälsemalt on sooneutraalsusest kõnelema hakatud ning teatud ajastu märke võib kohata suisa kooliõpikutes – muuhulgas võib ühiskonnaõpetuse õpikuist leida pildid kahe emaga ja kahe isaga peremudelitest. Erisooliste vanematega pildid on küll alles, ent nende kõrvale pakutakse väikestele inimestele „uusi“ peremudeleid, mis kõik peaksid justkui nüüdisaegse maailma loomulik osa olema.
Ma tõesti ei tea, võib-olla ongi see kõik uue ajastu normaalne osa, kuid minu sisetunne tõrgub seda omaks võtmast. Ilmselt on minusse liigse tugevusega juurdunud täiesti „arhailised“ arusaamised perekonnast ja peremudelitest. Eks sellega tule mul siis kohaneda, kuid usun, et päriselt ei harju ma sellega eales.
Samuti ei kohane ma ilmselt kunagi filosoofiaga, mis püüab poisid ja tüdrukud kõik ühesuguseks – teisisõnu androgüünideks muuta. „Kõik on võrdsed, ei ole poiste ja tüdrukute mänge, ei ole mehelikkust ega naiselikkust, on vaid üks suur võrdsus!“ kõlab nüüd juba igalt poolt ja igast asendist.
Nüüdse aja õpetajate ja lasteaiaõpetajate harimisele suunatud veebilehelt loeme, et koolis ja õppetöös tähendab sooline võrdõiguslikkus seda, et tüdrukud ja poisid saavad võrdselt juhendamist, tähelepanu ja julgustust.
Kutsesuunitluses on seega oluline julgustada noori valima elukutse kooskõlas oma võimete ja huvidega, mitte aga sookohaseks peetavate eelarvamuste ja ootuste põhjal.
Erinevate ainete tundides peab õpetaja valima näited ja ülesandeid nii, et need oleksid huvitavad nii poistele kui ka tüdrukutele. Sooline võrdõiguslikkus koolis tähendab ka seda, et õpilased kohtlevad üksteist võrdväärsetena, et koolis ei esine mingit seksuaalset ahistamist või kiusamist, sõimamist, ebakohast sõnakasutust või puudutamist, seisab lehel www.haridusjasugu.ee/sooteadlik-pedagoogika/.
Ei, loogika on ju iseenesest õige, kuid kõige sellega on mindud minu silmis selgelt üle piiri ning eesmärk näib paiguti olevat tõesti sugude ja soorollide kaotamine maamunalt.
Kuuldavasti ollakse nii Rootsis kui paiguti ka Soomes kogu selle sooneutraalsusega mindud juba nii kaugele, et sõnad „poiss“ ja „tüdruk“ on kuulutatud tabuks. On „lapsed“. Seltsimehed lapsed.
Tüdrukud haaravad taas traktoriroolid ning poistest saavad lilleseadjad ja küünetehnikud. Ja see kõik on ütlemata tore ning mis peamine – sooneutraalne.
Ka on mõtlemapanev lehekülje haridusjasugu.ee taust – ei vähimatki viidet allikatele, lehekülje loojaile. Ei ainsamatki kontakti, kellelt täpsustusi küsida, juhul kui uues „ideoloogias“ kahtlusi peaks tekkima.
Kui varasem poiste ja tüdrukute eraldi õpetamine lähtus nägemusest, et naiste ja meeste elumaailmad vajavad eristamist, siis kaasaegsete arusaamade kohaselt on eesmärgiks hoopis mõlema sugupoole oskuste-teadmiste laiendamine, nende soorollide ja soostereotüüpidest ehitatud piiride lammutamine haridustulemuste võrdsuse nimel, loeme samalt leheküljelt edasi.
Sihiks on luua selline õpikeskkond, kus nii õpetajad kui õpilased toimivad võrdväärsete subjektidena ning õppimine toimub sellises koostöös, mis suurendaks õpilaste iseseisvust ja tõstaks kõigi õpilaste enesehinnangut.
See on nn tüdrukute- ja poistesõbralik pedagoogika, mis pakub nii tüdrukutele kui poistele domineerimisest ja konkurentsist vaba õpikeskkonda ning võimalusi mitmekesiste mehelikkuste ja naiselikkuste kujunemiseks, seisab lehel.
Kuidas peaksime seda tõlgendama? Kas nii, nagu laulis omal ajal Singer Vinger: „On igas mehes veidi naist, ja naises meest!“? Kas naised peaksid muutuma enam mehelikumaks ja mehed naiselikumaks, kuni jõuamegi taotletud androgüünsuseni välja?
Kelle või mille huve taoline ideoloogia ja „usupuhastus“ tegelikult teenib? Kas eesmärk on teha rakutasandil ajupesu ning muuta seeläbi massid enam manipuleeritavaks, suretades ajapikku (eluterve) perekonna kui institutsiooni päriselt välja?
Ma ei arva, et peaksime jätkama poiste- ja tüdrukuteklassidega, nagu tegi seda omal ajal Jakob Westholm. Kuid kohe kindlasti arvan ma, et soorollid peavad jääma. Poisid peavad saama olla poisid ja tüdrukud peavad saama olla tüdrukud.
Veel arvan ma, et kui kusagil ka on „uue aja perekonnad“ kahe ema ja kahe isaga, kes – oh õudust – soovivad omavahel veel ka lapsi „saada“ – siis see ei ole midagi, mida väikestele inimestele juba algklassidest peale psüühikasse süstida, vaid peaks jääma selgelt „vähemuseks“, mida ei peaks ühiskonna tasandil propageerima.
