Viimane, mis surra tohib, on lootus. Kui lootus on kadunud, siis on kadunud kõik. Nii mõtiskleb Eesti Pagulasabi keskuses töötav 22-aastane Anastasiia Luchenko.
Anastasiias on taas tekkinud lootus, et kõik läheb hästi. Ja ta tahab seda lootust nüüd teistessegi saatusekaaslastesse sisendada.
Anastasiia Luchenko on sündinud ja koolis käinud Zaporižžjas, ülikooli lõpetas neiu Kiievis. Ukraina pealinnas leidis ta peale ülikooli filoloogiateaduskonnast diplomi saamist ka töö, õpetades eelkooliealistele lastele inglise keelt ja praktiseerides kutselise fotograafina. Sõda tabas teda, nagu tuhandeid teisigi ukrainlasi, täiesti ootamatult.
„Teadsime, et Putin on koondanud suured väekontingendid Ukraina piiridele, et nad aga kallale tulevad, seda ei uskunud keegi,“ meenutab noor naine.
Kodulinn Zaporižžja
Zaporižžja oli väga ilus linn, räägib Anastasiia, ukrainakeelne ja -meelne. Küllap sellepärast sattus linn ühe esimesena ka ränga pommirahe alla. Ka on Zaporižžja maanteede ja raudteede sõlmpunkt Lõuna-Ukrainas ning suureks sadamaks Dnepri jõel. Linna vasak ja parem kallas on ühendatud Dnepri hüdroelektrijaama tammi ja Hortytsia saart ületavate sildadega. Linna territooriumi läbivad olulised maanteed. Just taristud ja transpordisõlmed innustasid okupante linna hävitama. Nüüd on rivist välja löödud ka paljud linnas asunud rasketööstusettevõtted.
Anastasiia Luchenko, Ukraina pagulane. Fotod erakogu „Meie perel on Zaporižžjas kahekordne maja. Ema-isa elavad praegugi seal, magavad pommivarjendiks ümberehitatud keldris,“ jutustab Anastasiia elust kodulinnas. Putinlased suurt linna vallutada ei suutnud, kuigi jõudsid sellele väga lähedale, vaid mõnekümne kilomeetri kaugusele.
„Kui Kiievis ja Kiievi lähiümbruses puhkes lahingutegevus, sõitsin koos onu ja onunaisega Lääne-Ukrainasse. Olime seal kuu aega, püüdsime rahuneda, mõtlesime, mida edasi teha. Lääne-Ukrainast tulin juba Eestisse,“ meenutab Anastasiia põgenemist. Ukraina piiri ületasid põgenikud jala, piiril ootasid neid vabatahtlikud, kes sõidutasid nad Varssavisse. Sealt tuldi bussiga Eestisse.
Töö pagulasabi keskuses
Nüüd töötab Anastasiia Luchenko MTÜ Eesti Pagulasabi Tallinna keskuses, abistades samasuguseid inimesi nagu ta ise on – sõjast laiali pillutatud, kodu ja tihti ka lähedased kaotanud inimesi.
„Leidsin nädalaga Eestis töö. Üks mu sõpradest, kes elab Eestis juba kuus aastat, märkas kuulutust, milles otsiti ukrainlannat, kes oskab nii ukraina kui inglise keelt. Ma tulin aprilli alguses siia vestlusele ja sain kohe ka töö,“ kõneleb Anastasiia.
Meie perel on Zaporižžjas kahekordne maja. Ema-isa elavad praegugi seal, magavad pommivarjendiks ümberehitatud keldris.
Pagulasabi korraldab üritusi ukrainlastele. „Kui pagulased jõuavad meile, on neil vaja esmalt kohaneda, aitame neil seda teha,“ räägib Anastasiia. Edasi õpetatakse saabunud ukrainlastele meie ID-kaardi tegemist ja kasutamist.
Selliseid üritusi korraldatakse igal pool Eestis, Tallinnas, Tartus, Haapsalus, Pärnus. „Tean juba väga paljusid Eesti linnu, olen käinud,“ teatab Anastasiia uhkelt. Õppegrupis on tavaliselt kuus kuni kümme inimest.
Väga palju on ka tööd telefoniga, tuleb vastata pagulaste kõige erinevamatele päringutele. Kuigi kaasmaalasi on vaja aidata, loodab Anastasiia, et sõda lõpeb peagi ja ta saab tagasi koju. „Kuigi see on väga keeruline. Ukrainas pole tööd, pole raha, hinnad on aga väga kõrged. Sõda on toonud kaasa täieliku majandusliku kaose,“ räägib Anastasiia olukorrast kodumaal.
„Eestis on väga külm, aga inimesed on teil soojad,“ teab Anastasiia Luchenko.
Kommentaar: pagulasi on oluliselt vähem
Madle Timm, Eesti Pagulasabi kommunikatsioonijuht
Eesti Pagulasabi on Euroopa Liidu poolt sertifitseeritud mittetulundusühing. Meie finantseerimine toimub peamiselt projektipõhiselt, saame toetust Euroopa Liidu institutsioonidest, ministeeriumitelt ja teistest rahastusallikatest, mis humanitaarabivaldkonda toetavad. Ukraina pagulaste abistamist toetasid alguses aga kõige kiiremini Eesti eraettevõtjad ja inimesed – see võimaldas meil kriisile kiiresti reageerida, näiteks korraldada evakuatsioonibusse Poola piirilt Eestisse ning pakkuda esmast tuge. Meie nõustamisgruppe Eestis on miljoni euroga toetanud Taiwani Taipei ühendus.
Kui Ukraina sõja esimestel nädalatel jõudis meie nõustamiskeskusesse päevas mitukümmend inimest, kõnesid ja päringuid telefoni teel tehti mitusada, – see oli aeg, mil Eestisse saabus 1000 ja rohkem põgenikku päevas –, siis nüüdseks on abivajajaid vähem, aga juhtumid on sageli tõsisemad.
Ka saabuvate pagulaste profiil on muutunud – võrreldes kevadega saabub rohkem mehi, sest Venemaale minek on tihti nende ainus võimalus, kui ollakse näiteks okupeeritud aladele lõksu jäänud. Ja sealt tulevad nad Eestisse, osad jäävad pidama, aga paljud liiguvad Ukrainasse või mujale Lääne-Euroopa riiki.
Toetame nii ukrainlasi kui teistest rahvustest pagulasi nõustamistega, aitame leida majutust ning jagame infot, kuidas ja kust leida töö, pakume vaimset tuge ning lastele koolitoetust. Ukrainas sees oleme suurim MTÜ, mis pakub rahapõhist toetust.
