Kuigi kalad on kõige arvukamad põllumajandusloomad, omistatakse neile sageli üksnes majanduslikku väärtust, jättes kõrvale igasugused kaalutlused nende heaolust.
Arvestades, et viimase kahekümne aastaga on Eestis enam kui kuuekordistunud kaladest ja vähkidest valmistatud toodete hulk, näib õige aeg pöörata tähelepanu vesiviljelusettevõtetes kasvavate kalade pidamistingimustele. Olles kohaldunud elama vees, ei väljenda kalad ennast näoilme ega inimestele tajutavate häälitsustega, mille tõttu võib inimestel olla keeruline neid mõista või nendega samastuda.
Tõenäoliselt on see üheks põhjuseks, miks pole arutelu kalade heaolu üle saavutanud sama laia kõlapinda nagu diskussioonid karusloomafarmide keelustamise või metsloomade tsirkustes kasutamise üle. Sõltumata sellest, millise mulje kalad inimestele jätavad, on tegemist mitmekesise, arenenud loomaliigiga, kes tunnevad valu ja on tundlikud elukeskkonna muudatuste suhtes. Paraku ei ole see tõdemus veel täiel määral jõudnud õigusaktidesse, mis reguleerivad kalade kasvatamist ja nende pidamise tingimusi.
Kehtivad nõuded ei võta arvesse kalade heaolu mõjutavaid tegureid
Euroopa Liidu ja Eesti tasandil kehtestatud nõuded kalakasvatustele, eelkõige loomataude puudutavad õigusaktid, ei käsitle kõige ilmselgemalt kalade heaolu mõjutavaid tegureid, näiteks vee keemilisi ja füüsikalisi omadusi. Kindlaid nõudeid kalade asustustiheduse ja veevarustuse osas tuleb järgida vaid mahepõllumajanduses. Muudel juhtudel pole erinevalt teistest põllumajandusloomadest kalade kasvatamiseks kasutatavate hoonetele või ruumidele kehtestatud nõudeid, mis arvestaksid kalade heaoluga ja loomakaitse põhimõtetega, kuigi volitus sellise määruse kehtestamiseks on põllumajandusministril loomakaitseseaduse järgi olemas.
Analoogselt veiste, sigade ja teiste loomadega on hädavajalik kehtestada vähemalt põhimõtted vee kvaliteedi, kalade asustustiheduse ja söötmise kohta. Kalade kasvatamiseks taotletava tegevusloa puhul esitatavad andmed (nt ruumide, vee ja kanalisatsioonivõrkude plaan) ei seondu otseselt loomade heaoluga. Erinevalt näiteks Norras tegevusloa taotlejatele kehtestatud nõuetest, ei ole Eestis tegevusloa taotlemisel vaja esitada infot kalade kavandatavate tapmisviiside kohta. Selle kohustuse puudumine jätab mulje, nagu oleks igasugune kalade tapmisviis ühiskondlikult aktsepteeritav.
Julmad tapmisviisid vastuolus loomakaitseseadusega
Ka praegu on kalade julm kohtlemine keelatud. Loomakaitseseaduse § 4 lõike 1 kohaselt on looma suhtes lubamatuks teoks muuhulgas looma vigastamist või talle valu ja välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustav tegu. Euroopa Liidu Komisjon leidis oma 2018. aasta aruandes, et sellised uimastamis- ja tapmisviisid nagu eluskalade lämmatamine jääs või jäävees või külmutamine CO2-ga, on kalade jaoks stressirikkad ega vasta Maailma Loomatervishoiu Organisatsiooni standarditele. Kahjuks ei ole siiani Euroopa Liidu ega Eesti tasandil otsesõnu keelatud ükski kalade hukkamise viis. Tegemist on olulise vajakajäämisega ning kõige julmemate kalade tapmisviiside keelustamine oleks esimeseks sammuks kalade heaolu parendamisel.
Kalade kasvatamise hea tava
Kalade heaolu parendamisele saab riik kaasa aidata muuhulgas riiklike toetuste kaudu. Kuigi Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) jagab toetust põllumajandusloomade tingimuste parendamiseks, on vastavast meetmest seni kalad välja jäänud.
Olulise panuse kalade heaolu tagamisse saavad kalakasvatajad anda ka ise, avaldades avalikkusele informatsiooni kalade pidamise tingimustest oma kalakasvandustes. Kasvatajatel on võimalik kokku leppida kalade kasvatamise heas tavas, mida iga ettevõtja püüab järgida ning vajadusel lubama oma tootmist kontrollida. Kui toiduainete tootmiseks kasvatatavate kalade elutingimuste kohta oleks kättesaadaval rohkem infot, aitaks see teha teadlikuma valiku nendel tarbijatel, kes ei ole valmis kalatoodetest loobuma, kuid kes tahaksid soodustada kalade heaolu parendamist.
Alustama peame algusest: kala on loom
Tuleb möönda, et riiklikud käsud ja keelud ei ole sobiv viis inimeste käitumise muutmiseks, kui need ei põhine ühiskonnas kinnistunud tõekspidamistel. Seega eeldab kalade heaolu regulatsiooni parendamine, et kalasid teadvustatakse kui loomi, kelle massilise kasvatamisega kaasneb moraalne kohustus tagada neile eluväärsed tingimused ja võimalikult valutu hukkamine. Kui see tõdemus on omaksvõetud, saab keskenduda üksikasjalikumalt küsimustele, nagu milliseid andmeid peaks kalakasvatuse tegevusloa andmiseks nõudma või milline peaks olema vesi, milles kalu kasvatakse.
