Hiljaaegu kogesin midagi, mis pani mind mitte üksnes nähtule pikalt järele vaatama, vaid šokeeritult seisma jääma ning hiljem tunde sellele kõigele mõtlema. Et elan Mähel ning mul endal autot ei ole, sõidan oma kodukandis ja lähiümbruses kevadest sügiseni enamasti jalgrattaga. Nii ka tol õhtul, mil olin tagasiteel kohalikust Grossi poest koju. Tavaliselt lähen piki „külavaheteed“, ent sel korral valisin Randvere tee jalgrattatee.
Vahetult enne oma tänavasse sissepööramist jäi pilk pidama väikesele tüdrukule, kes seisis, koolikott seljas, kuulekalt ülekäigurajal, oodates võimalust minna üle tee. Nii kaheksa-üheksa aastane laps tegi kõik nii, kuis pidi – nagu teda oli õpetatud. Vaatas hoolega ühele ja teisele poole, ja olles veendunud, et autodevool mõlemal suunal on teda märganud ja peatunud, asus teed ületama. Ning siis see juhtus.
Järsku lendas seisvate autode tagant välja meeletu kiirusega sööstev auto, kes „süstis“ end ülehelikiirusel lapse ja vastassuunas seisnud autode vahelt läbi ja kihutas kaugusse, sama kiirelt, nagu ta oli ilmunud. Nägin, kuidas laps sõna otseses mõttes kargas tagasi. Justnimelt tagasi ja mitte edasi. Olnuks see vastupidi, poleks seda last ilmselt enam meiega. Aga ta oli instinktiivselt taibanud seda teha – tõenäoliselt istus tema kaitseingel tema paremal õlal, ma tõesti usun seda. Sest see laps pääses läbi suure ime.
Ma ei ole kuigi kindel, kas ja mida ta kodus oma vanematele sellest rääkis. Või kas ta oskas seda arusaadavalt selgitada. Väga suure tõenäosusega sai ta suure šoki – nägin teda mõned minutid hiljem samal pool teed, kust ta oli proovinud seda ületada, kodu poole vantsimas. Ilmselt pidas ohutumaks enam mitte üritada.
Kord pojaga koos bussilt maha tulles nägin samal ristmikul gruppi lapsi ratastega risti üle tee kihutamas – erinevalt sellest tüdrukust ei vaadanud hetkeemotsiooni ajel üle tee poe suunas kibelenud poistekamp kordagi ei ühele ega teisele poole.
„Need poisid mängisid vene ruletti. Selline mäng on olemas, et sa teaks,“ valgustasin ma poega. „Võitja ei ole muuseas keegi, kes kogub enim punkte või teeb midagi kiiremalt kui teised, vaid see, kes jääb ellu,“ täpsustasin. Laps kuulas, suu ammuli. „Mis mõttes, see kes jääb ellu?“ ei saanud ta irooniast aru. „Otseses,“ kostsin. „See, keda noahoop või püssilask ei taba, jääb ellu, ja on seega võitja,“ lisasin.
Kõmpisime kahekesi vaikides üle tee. Tundus, et ta sai midagi aru.
Kui olin kuuendas-seitsmendas klassis, õpetas isa mulle liiklusega seoses ühe olulise mõttetera – sea endale liikluses olles eelduseks, et kõik ülejäänud on idooodid. Mäletan, et esmalt mind jahmatas selline „tahumatu“ ja meelevaldne mõttekäik, ent mida aeg edasi, seda selgemini taipas mu lapsemeel juba kaheksakümnendail, et nimelt seda tasub eeldada. „Teadmine, et kõik ei ole tegelikult ebanormaalsed, sind ei päästa. Tegelikult on neid „päris hulle“ ehk mõni protsent, ent paraku on lollus midagi säärast, mis eemalt välja ei paista,“ ütles mu isa toona talle omase, kergelt sarkastilise huumoriga.
Võtsin selle suhtumise ilma hilisema kriitikata omaks ja nii olen end tõenäoliselt säästnud paljudest intsidentidest, millesse võinuksin ehk oma senise elu jooksul võinud sattuda. Täpselt sama filosoofiat püüan süstida ka oma praegu kümnese poja mõttemaailma. „See, et süttis roheline tuli, ei garanteeri sulle veel, et kõik seepärast veel seisma jäävad,“ korrutan talle alatasa endalegi absurdselt ja sisseprogrammeeritud vastuoluga lauset. „Pea meeles, et enamus autojuhte ei ole normaalsed, suur osa neist ei lase end foorist häirida ei jäägi seisma. Enne kui astud teele, pead sa olema veendunud, et nad on seisma jäänud. Kui selle tõe viivukski unustad, ei aita enam teadmine, et „aga tema oli ju süüdi!“, sest halvimal juhul sind siis lihtsalt enam ei ole.“
Enesealalhoiuinstinkt on midagi, mis on meil kõigil kaasasündinud refleks. Tihtipeale see päästab meid, ent vene ruletti mängides võib sellest üksnes väheks jääda.
