Kas sul häbi ei ole? Ise staažikas ajakirjanik, aga varastad, pehmemalt öeldes plagieerid?
Häbi pole mul kindlasti. Miks peaksin ma piinlikkust tundma selle pärast, et Maalehe algusaegade rubriigi “Ise küsin, ise vastan“ kunagi välja mõtlesin ja koos Maalehega käima tõmbasin. Ja et see oli aastaid selle lehe menurubriigiks, kus ei pidanud paljuks üles astuda isegi tolle aja legendid Gustav Ernesaks ja Kärna Ärni, alias Sulev Nõmmik, väiksematest vendadest rääkimata. Ja kõik selles rubriigis kirjutajad rääkisid oma lugu ilustamata, mina peatoimetajana ei pannud neile ette küsimusi ega kirjutanud vastuseid. Küllap see oligi algusaja Maalehe üks fenomene – vaba mõtteviis.
Ja nüüd on see rubriik Harju Elus? Nii et ikkagi plagieerid?
Iseenda kordamine ei ole plagieerimine. Nii et häbenema siin ja täna ma küll ei pea. Pealegi – paljudel on ju saanud käibeväljendiks sõnapaar „…ise küsin, ise vastan“. Alatihti kõlab see raadioasaadetes, reklaamklippides. Tore ju, kui inimesel on endalt midagi küsida ja siis veel ka vastata. Ja see iseküsija oskab tavaliselt sealjuures veel huumorimeele säilitada.
Aga tundes sind – ilmaaegu ei hakka sa endalt küsima ja siis ise ka vastuseid otsima. Tänasel intervjuul iseendaga peab olema mingi põhjus…
1. veebruaril möödub 40 aastat, mil mind võeti tööle kutselise ajakirjanikuna, tollase Edasi /Postimehe maaeluosakonna vanemkorrespondendiks. Nii et väike tööjuubel – olen 40 aastat küsitlenud teisi, miks ei võiks ma siis nüüd ka iseendalt midagi küsida.
Tahad meenutada vanu aegu, kolleege, tööd ajakirjanduses?
Ka seda. Aga esmalt tahan rääkida Tartu vaimust, millest üksvahe üsna palju kõneldi, nüüd tundub see vaim aga kuhugi kadunud olevat.
Mis või kes on siis Tartu vaim, kas see hall vine, mida aeg-ajalt seal Tartu raekoja, Toomemäe ja Emajõe kohal näha võib?
Minu jaoks on Tartu vaim ennekõike inimesed. Adun seda nüüd, mil mind Tartust lahutab pea 40 aastat ja 200 kilomeetrit, üha selgemini. Esimesena ilmutas end mulle – ja tervele Tartu linnale, kogu Eestile – Tartu vaimuna korvpallilegend, minu isa Harri Russaku sõber ja võitluskaaslane Ilmar Kullam. Tema oli Tartu treener, kelle juhendatud korvpallimeeskonna ees värises mitte ainult Tallinn, vaid ka Moskva ja Leningrad. Kahjuks pole Tartus enam ei sellesarnast vaimu ega pole ka korvpalli.
Keskkoolis – õppisin Tartu 8. Keskkoolis – tekkis mul aga üllatavalt hea klapp eesti keele õpetaja Vello Saagega. Ta ei olnud otseselt küll minu õpetaja, aga meie kokkupuutued olid sagedased – ta vedas kirjandusringi, korraldas kirjandusmatku, andis fakultatiivtunde… Just temalt said oma tulevaseks eluks vajalikud vitsad kirjanikud Mati Unt, Mihkel Mutt ja Rein Saluri, laululoojad-muusikud vennad Urbid, ajakirjanik Aarne Rannamäe ja paljud teised loomeinimesed. Ega 8. keskkooli Tartus põhjuseta papa-Saage kooliks kutsutud. Ja võib vist liialdamata öelda, et sellegi kooli kohal heljus Tartu vaim.
Ülikoolis sain aga tuttavaks professor Paul Aristega. Muidugi – kes tollal, 70-ndate Tartus Aristet ei tundnud. Küsimus on, keda tema tundis? Meil tekkis aga kuidagi eriti tihe kontakt. Nii et kui mind ülikoolist sõjaväkke võeti, sõnas proff: “Ülo kirjuta mulle.” Kirjutasingi! Paningi Leningradis kirja posti, olles kindel, et vastust Tartu vaimult ei tule. Aga tuli. Ja kui ma 1975. aasta veebruaris kroonust korraks Tartusse puhkusele pääsesin, kutsus Ariste mind oma Tähtvere koju külla. Järelsünnipäeva tähistama, nagu ta ütles – ta oli saanud just 70. Tordi söömise kõrvale näitas akadeemik mulle tohutut kirjade hunnikut oma päratul töölaual. „Saan iga nädal keskmiselt 80 kirja, maailma kõige erinevamatest paikadest. Ja enamikule ma ka vastasin. Nüüd aga otsustasin – enam ei jõua, ei vasta.“
“Läbi me kirjavahetus,” kihvatas mul sees.
“Aga,” jätkas akadeemik, “jätkan kirjavahetust veel kolme inimesega – ühe Inglise keeleteadlasest lordiga, ajaloolasest Saksa paruniga ja sinuga!”
Minu, nõukogude sõduriga? Mu hämmastus oli piiritu.
“Sa kirjutad nii huvitavalt, hoopis teist moodi ja teistel teemadel kui keelehuvilistest sõbrad.”
Nii me kirjutasimegi kaks aastat: mina talle sõduri igapäevaelust – karmidest õppustest, dedovtšinast; tema mulle võrdlevast keeleteadusest. Nii kirjutas ta ühele mu kurtmisele vastu: soomlastel on hea ütlemine – hän nussinki itkessa. Need kirjad on kõik ilusasti hoiul Tartu Kirjandusmuuseumis, Ariste arhiivis. Kui mahti saan, lähen lugema.
Ja peale sõjaväge – sai sinust siis Ariste pärisüliõpilane ülikoolis?
Pean häbiga tunnistama – ei saanud. Sõjavägi oli mu peas ikka vist midagi kapitaalselt muutnud, otsustasin filoloogia asemel märksa maisema, põllumajanduse kasuks. Sain 1981. aasta jaanuaris EPA-st/Maaülikoolist ökonomisti diplomi. Cum Laude.
Ja ikkagi läksid tööle ajakirjandusse?
Südant ei vahetata. Vähemalt tollel ajal ei vahetatud.
Siis tundsid ise ennast juba osana Tartu vaimust?
Jah, ei salga. Meid oli ikka paras kamp noori mehi – Mart Kadastik, Linnar Priimägi, Vahur Kalmre, Raimu Hanson – kes me kõik ühel ajal noorte ajakirjanikena alustasime. Headeks õpetajateks vanemad kolleegid Olev Anton, Sulev Uus, Ivi Drikkit. Ja loomulikult legendaarne keeletoimetaja Helju Vals. Temal oli kombeks noorele mehele keelekunsti õpetades sülle pugeda.
Seda nimetatakse tänapäeval ahistamiseks…
Ajad olid teised, kombed olid teised. Keegi Edasis kedagi ei ahistanud. Kollektiiv oli väga loominguline, tehti ikkagi Eesti populaarseimat ajalehte. Aga joodi ka viina ja peeti pidu.
Ometigi siirdusid kahe aasta pärast Tallinnasse, parteilehe Rahva Hääl toimetusse.
Noorena tahad ikka proovida tiibade tugevust. Sain erikorrespondendi staatuse. Proovisin. Ja ei saa kaugeltki öelda, et see oli siis veel parteileht, arvestades eriti seal töötavaid tarku ja loomingulisi inimesi. Sain heaks tuttavaks – ja see tutvus kestab siiamaani – Siim Kallase, Henno Tammeri, Margus Metsa, Valve Raudnaskiga. Selle lehe sõna maksis. Nagu tänapäeval maksab näiteks Eesti Ekspressi või “Pealtnägija” sõna. Igal juhul hindasid mitmed asjatundjad minu artikli “Ratsa rikkaks”, mis ilmus 1985. aasta 19. veebruari Rahva Hääles ajastutruumaks ja see pälvis selle aja kõrgeima Ajakirjanike Liidu autasu. Nagu tänapäeval Bonnieri preemia.
Ja eesti rahvas oli saanud uue käibekõlksu – ratsa rikkaks…
Ei eita, et seegi kostub aeg-ajalt ikka veel. Paraja huumoriga. Nagu ta oligi mõeldud.
Ja ise siirdusid Maalehte tegema, ratsa rikkaks saama?
Maalehte hakkasin tõesti tegema. Tahtsin teha ühe ajalehe algusest peale päris ise, oma meeskonnaga. Kas see õnnestus või ei – eks lugeja andis vastuse. Igal juhul tõusis Maaleht oma trükiarvuga 224 000 Eesti kõigi aegade suurimaks ajaleheks.
Ja sina said peatoimetajana lehe erastades ikkagi ratsa rikkaks?
Ei saanud. Ratsa rikkaks sai Juuru kolhoosi juuraharidusega asjamees Jüri Ehasalu, kes oli tulnud töökollektiivile juristina appi lehe erastamist nõustama. Ajakirjanikele jagus näpuotsaga. Et lärm liiga suureks ei läheks.
Olid kibestunud?
Elu on liiga lühike, et kaua kibestunud olla. Uued tööd tahtsid tegemist – Türi Lillelaat korraldamist, Harju Elu ostmist.
Inimese elu on võrreldud kaarega, elukaarega. Oled nüüd siis haripunkti ületanud, laskud tasapisi allapoole. Suurtest lehtedest tagasi maakonnalehte?
Kindlasti võib inimese elu võrrelda kaarega. Aga igaühest endast sõltub, kas see on vikerkaar või hobuselook. Mis aga maakonnalehte puutub, siis sellelgi on omad võlud. Ka suurte lehtedega võrreldes.
Nii et läheb ikka hästi?
Kui mõnel maakonnalehel hästi läheb, siis on see Harju Elu. Kui aga lehel läheb hästi, läheb hästi ka ajakirjanikel. Nii palju olen ma 40 aasta jooksul õppinud.
