12. oktoobril paugutas Eesti Päevaleht artikliga “Ahistamised ja basseini lükatud naine”. Kolm päeva enne kohalikke valimisi rünnati seal riigikogu esimees Taavi Rõivast, kes kandideeris Reformierakonna esinumbrina Tallinna kesklinnas.
Nimelt käis 18-27. septembrini Malaisias ja Singapuris 34-liikmeline Eesti äridelegatsioon. Reisi käigus olevat Rõivas väidetavalt ahistanud Eesti daami, kelle puhul Päevaleht kasutab pseudonüümi Katrin.
Iseenesest on kena, kui inimesed oma muredega ajakirjanduse poole pöörduvad. Meediasse tuleks aga minna otse, nii oma nime kui näoga. Olukorda, kus üks osapool tõstetakse rambivalgusesse ja teine ründab maskiga, ei saa Harju Elu arvates pidada õigeks.
Puuduvad asitõendid
Lisaks nimele ja näole tuleks välja käia konkreetsed tõendid. „Katrini“ juhtumi puhul hakkab silma asitõendite samahästi kui puudumine.
Kui loomakaitsja Heiki Valner peksis telereporter Tiina-Laura Kimmelit, olid asitõenditeks fotod naise sinikatest. Valner saigi karistada –Harju maakohtus mõistis ta aastaks ja viieks kuuks tingimisi vangi.
Mitmed Rõivasega Malaisias/Singapuris käinud äridelegatsiooni liikmed, kellega Harju Elu kontakteerus, enda sõnul midagi eriskummalist ei märganud. Basseiniga ruumis olevat toimunud pidu ligikaudu saja osavõtjaga. Pidu nagu pidu ikka.
„Katrinil“ ei ole ette näidata fotot ei sinikast ega küünejäljest, pole ka rebenenud pluusi ega spermaplekki seelikul. Basseinigi ei lükatud teda, vaid sinna kukkus hoopis keegi teine. On vaid jutt, et anti musi ja olevat ka käega ümbert kinni võetud.
Mida siis nüüd teha? Kas võtame Taavi Rõivase huultelt DNA proovi, et teada saada, kas seal on mõni molekul „Katrini“ huulepulgast? Või otsime naise kleidilt ekspeaministri sõrmejälge?
Tuleb tõdeda, et ajakirjanikke on ümber sõrme keeratud nii Eestis kui kaugemalgi.
Eesti politseile selle ahistamise osas avaldust laekunud ei ole. Sellegipoolest on Eesti Päevalehe/Delfi peatoimetaja Urmo Soonvald jõuliselt väitnud, et ahistamine toimus. “Katrini” jutus peatoimetaja enda sõnul ei kahtle.
Kas aga ajakirjandus on manipuleerimiskindel? Tuleb tõdeda, et ajakirjanikke on ümber sõrme keeratud nii Eestis kui kaugemalgi.
Koduses Eestis kirjutas Triin Tulev raamatu “Elus”, kus lõi risti elukaaslane Rasmus Vesiloo. Teose üllitanud Ajakirjade Kirjastus esitles seda lausa rahvusvahelisel naistevastase vägivalla vastu võitlemise päeval. Aga – raamat tuli hiljem kaupluselettidelt ära korjata, “kannatanu” ise tunnistas käesoleva aasta aprillis Harju maakohtus, et esitas elulooraamatus valeinfot.
Üle ookeani vaadates meenub kõmu, mis käis kaasas eelmise aasta valimistega, kui Donald Trump Ameerika Ühendriikide presidendiks kandideeris. Kümned ja kümned naised väitsid siis, et Trump olla neid ahistanud. Asitõendeid polnud, oli vaid jutuvada, mida meediakanalid mõnuga edastasid. Kus on ajakirjanike reaalsustaju, tahaks küsida? Kas ülikoolis allikakriitikat ei õpetatagi?
Valimised ja tiraaž
Niipalju siis kergeusklikkusest. Eeldades aga, et Eesti Päevalehe ajakirjanikud ei ole naiivikud, kes iga krokodillipisara peale filipikaid kirjutama sööstavad, küsime roomlaste kombel “cui bono” ehk kellele praegune skandaal kasulik on?
Miks „Katrini“ väidetav ahistamine 21. septembril tõsteti kilbile 12. oktoobril – kolm päeva enne kohalikke valimisi? Kas see, et süüdistati Tallinna kesklinnas Reformierakonna esinumbrina kandideerinud meest, oli juhus?
Eesti Päevalehe tiraažiks märgiti septembris 15 100, mida on üle 20 protsendi vähem kui aasta eest. Et Päevaleht on silma paistnud sümpaatiatega IRLi suhtes – ja IRL vaevles valmiskünnise piirimail –, näib tõenäoline, et ahistamise piitsaga loodeti lüüa kaks kärbest ühe hoobiga: tõsta lehe tiraaži ning aidata lemmikerakond üle valimiskünnise.
2015. aasta riigikogu valimistel Harju-Raplamaal 15 881 häält kogunud reformierakondlane Taavi Rõivas sai nüüd kohalikel valimistel Tallinna kesklinnas kõigest 4130 häält. Langus oli ligemale neljakordne.
Mainida tuleb aga sedagi, et peamiselt eestikeelse kesklinna valimisaktiivsus jäi Tallinna linnaosadest kõige madalamaks – vaid 49,43 protsenti peale. IRL ületas valimiskünnise, aga ilmselt jättis nii mõnigi Reformierakonna valija skandaali tuules hoopis valimata, nõrgestades nõnda linnavolikogu opositsiooni.
See omakorda võimaldas pealinna valitseval Keskerakonnal volikogus jälle absoluutse enamuse saavutada, ehkki väga napilt, 40 kohaga 79st.
Eesti äridelegatsiooni liikmete arvates on ahistamisskandaal puhtalt kohalike valimistega seotud projekt, mille käigus lühiajaliste poliitiliste taktikate nimel kahjustatakse aga Eesti pikemajalisi ärihuvisid Kagu-Aasias.
Kas ja kuivõrd skandaal Eesti Päevalehe trükiarvu tõstis, selgub novembri alguses, kui Eesti Ajalehtede Liit annab ülevaate oktoobrikuu tiraažidest. Julgen siiski arvata, et katse eriskummalise seebiooperi najal Postimehele ja Õhtulehele järele jõuda ei õnnestu.
