Europarlamendi liige Yana Toom ütles intervjuus Äripäevale 5. märtsil: „Ma ei näe hetkel ühtegi võimalust, millega võiks peatada Venemaa presidenti Vladimir Putinit sõjas Ukrainaga.“

„Selles konfliktis võiksime anda Putinile võimaluse säilitada oma nägu. Kui ta seda võimalust ei saa, läheb ta lõpuni välja,“ lisas Toom.

„Ma ei tea, mis peataks Putini,“ kinnitas Yana Toom oma väite veel üle ETV saates „Esimene stuudio“, mis oli eetris Brüsselist 23. märtsil.

„Olin nende seas, kes uskus, et sõda ei tule. Peab lihtsalt lugema, mida Putin räägib, sest ta teeb seda, mida räägib. Kui ütleb, et tuumarelvad peavad olema valmis, siis suhtuksin sellesse tõsiselt.“

Nii kõlab kaks kommentaari europarlamendi saadikult, kes ometigi peaks nii Putinit kui ka venelaste hingeelu tundma paremini kui keegi selle kommentaari lugejaist. Kas tahab Toom seekord olla püham paavstist endast ehk äraseletatult: kas tahab europalamendi saadik olla sõjakam kui Putin? Teatas ju 28. märtsil Venemaa enda mitu infokanalit, et Venemaa vähendab pärast konstruktiivseid kõnelusi Istanbulis radikaalselt oma sõjalist aktiivsust Põhja-Ukrainas, sealjuures pealinna Kiievi lähistel.

Vene asekaitseminister Aleksandr Fomin täpsustas: „Arvestades, et kõnelused kokkuleppe ettevalmistamise nimel Ukraina neutraliteedi ja tuumavaba staatuse üle on liikunud praktilisele pinnale… langetati otsus radikaalselt, mitmekordselt vähendada sõjalist aktiivsust Kiievi ja Tšernihivi piirkondades.“

Keda siis uskuda, kas Yana Toomi, et Putin läheb lõpuni? Või uskuda vene kindraleid? Ehk tuleb silma vaadata hoopis faktidele?

Kõnelevad faktid

Venemaal on umbes 21 000 tanki, millest Ukrainas on praeguseks hävitatud üle 500. Peale selle on sadakond tanki langenud ukrainlaste kätte. Nii et tulejõudu tankide näol peaks Venemaal veel piisama.

Paraku on lahingumasinatega Venemaal nii, et sellest suurest hulgast paljud tahavad remonti, siis saaksid nad sõtta. Osa sellest ladudes olevast rauast ei hakka aga enam kunagi sõdima. Nii et arvestuslikult on Venemaal 3200–3300 moderniseeritud tanki, mõeldud tänapäevaseks sõjaks.

Kui neist on hävitatud 500, siis on see juba vägagi arvestatav hulk. Kui need otsa saavad, siis on probleem kahesugune: kuna elektroonikat vanematel sõjamasinatel peal ei ole, siis see on lihtsalt loll raud, millega kaasaegses sõjas midagi teha pole. Aga lolli rauaga saab palju kurja teha. See tähendab, et lähiajal võib sõda minna veel brutaalsemaks, torud keeratakse veel enam tsiviilobjektide ja tsiviilelanikkonna vastu.

Venemaa 21. sajandi sõda

Kahjuks kinnitab sündmuste käik, et just nii see ka on – praeguseks on 90% Venemaa rünnakutest Ukrainas sihitud mitte sõjaväe, vaid tsiviilobjektide vastu. See näitab, kuidas Venemaa 21. sajandil sõda peab.

Palju kannatusi tahetakse tekitada tsiviilelanikkonnale, et lükata massid liikvele. Ja seda kindlal põhjusel: konkreetses ründetsoonis on kaitsjatel palju raskem tegutseda kui nad peavad aitama ka tsiviilelanikkonda. Kui massid on liikvel, tuleb nendega tegeleda. Palju tähelepanu läheb põgenikele ka sõjas otseselt mitteolevatel riikidel. Nagu Eesti. Või Poola ja teised Baltimaad. Ja see on sõjardite üks eesmärke.

9. mai tähistamise kaliibrit ei otsustata Narvas ega Tallinnas ega üheski teises Eestimaa linnas.

Meenutagem siin Süüria sõda – milline põgenike laine tabas Euroopat, kui Vene lennukid hakkasid Süüria linnu pommitama.

Kas Baltimaadele võidaks kallale tungida?

Nagu eri luureandmed kinnitavad, oli Peipsitagune nii tühi Vene sõjaväest viimati Aleksandr Nevski aegadel 13. sajandil. Tänapäeval võib see olukord aga muutuda päevadega. Siiski on väheusutav, et Venemaa, loovutades positsioone Ukrainas, avaks samal ajal mõned rinde mujal.

Seda enam kerkib üles küsimus: kuidas aidata meile jõudnud 25 000 sõjapõgenikku nii, et nad ei muutuks ise ohuks Eesti sisejulgeolekule? Mõne poliitilise jõu jutt sellest, et Eesti on ületanud oma võime põgenikke vastu võtta, ei kehti. Kui meist elatustasemelt tunduvalt vaesem ja rahvaarvult väiksem Moldova on vastu võtnud 100 000 põgenikku, siis saame ka meie saabunutega hakkama. Aga ka meil on suuremad vastuolud kindlasti veel ees – kes kelle töö ära võttis, kes kellele halvasti ütles, kes on süüdi…

Kui sõjategevus jätkub, tuleb põgenikke kindlasti veel juurde. Venemaa majandus on juba praegu korralikul langustrendil. Kui see kokku kukub, üritab Venemaalt pakku pääseda massiliselt inimesi. Kas Eesti peab ka nende vastuvõtuks valmis olema? Seda kindlasti mitte.

Ilmselt tuleb arvestada aga veel ühe põgenikelainega, milleks peab valmis olema terve Euroopa. 40% maailma nisust tuleb Ukrainast ja Venemaalt. Ja seda ei ekspordita ainult Euroopasse, vaid ka Aafrikasse ja Aasia maadesse. Kui seal aga toiduainete niigi vildakas bilanss veel rohkem segamini lüüakse, ei jää sealt uued pagulashordid tulemata.

Kaliiber otsustatakse Donbassis

Seepärast peaks Eesti valitsus väga tõsiselt mõtlema Ukraina põgenike ümberjaotamise kavadele, mida nõuavad mõned poliitilised erakonnad. Kas seda on ikka teistelt Euroopa Liidu liikmesmaadelt otstarbekas nõuda? Pärast on meil keeruline seletada, miks me ei võta näiteks Nigeeriast tulnud 5000 majanduspagulast, kui me oma 5000 ukrainlast juba ära andsime.

Või kardame me 9. maid? Et siis tuleb sinikollaste lipukandjate ja Georgi lindi toetajate vahel tõsiselt suur vastasseis? Arvan, et 9. mai tähistamise kaliibrit ei otsustata Narvas ega Tallinnas ega üheski teises Eestimaa linnas.

Milline saab olema 9. mai tähistamine, see otsustatakse ka mitte enam Kiievi, vaid pigem Donetski ja Luganski all. Kui seal õnnestub putinlastel edu saavutada – vähemalt oma rahvale edu ja võitu miskitmoodi näidata – siis tuleb ka ülbe tähistamine. Meie politsei võib seda natuke vaid ohjata. Kui aga ka seal tuleb lüüasaamine nagu see oli Kiievi all, jääb 9. mai kalendris vahele.

See sõda pole veel lõppenud.