Homme täitub 30 aastat Eesti vabariigi taasiseseisvumisest. Kümme päeva hiljem, 30. augustil ootab meid presidendivalimiste esimene voor riigikogus. Meenutused kõigis meediakanalites on sel puhul asjakohased – me ei tohi unustada ei Wabariiki, selle okupeerimist ja küüditamisi ega laulvat revolutsiooni koos iseseisvuse taas kord väljakuulutamisega.

Kartulivabariigist banaanivabariigiks

Igaühele meist toovad siin nimetatud sündmused esile erisuguseid mälupilte. Ja siinkirjutatu on ka ainult ühe ajakirjaniku isiklikult kogetu lähiajaloost. Eesti NSV-d nimetati naljaga pooleks ka kartulivabariigiks – Nõukogude Eestis kasvatati ühe elaniku kohta enim kartuleid Nõukogude Liidus – seda jagus nii omale toiduks, loomasöödaks kui ka vagunite kaupa väljaveoks.

Kartulivabariigist laulsime ennast banaanivabariigiks. See nimetus ei tulnud enam naljaga pooleks – saime selle karmist võrdlusest nende riikidega, kus küll kasvatati suurtes kogustes banaane, aga seadused ei toiminud, ametliku valitsuse asemel valitses pigem korralagedus, omakohus ja veritasu. Nagu vastiseseisvunud Eesti vabariigis.

Senise põhilise eksportkauba – põllumajandussaadused – asemel tõusis Eesti esimeseks ekspordiartikliks metall, kuigi meil ei leidu ei musta ega värvilist metalli. Ja tulemus: 1991. aastal tapeti Eestis ametlikel andmetel 170 inimest, 1992. aastal juba 302, 1993. aastal tapeti 389 ja 1994. aastal 426 inimest.

Need on ametlikud andmed ja nende numbritega olime elaniku kohta tapetute arvult juba kindlalt esimeste hulgas maailmas. Kui palju oli aga neid, kelle hauad on siiani teadmata? Kui ülailmas erastati ja ärastati, siis jagas ka allilm metallikoormaid ja võimu ümber.

Banaanivabariigi tiigrihüpe

Üldiselt läks meil hästi – vastupidiselt paljudele teistele saatusekaaslastele. Kindlasti oli selles erastamises-ärastamises ka kannatajaid, aga ei tekkinud ka sellist oligarhide grupeeringut – nagu mitmes teises naaberriigis –, kelle heaks peab seadusandlik võim seadusi kohandama. Ja seadustega riik sai jagu ka märatsevast allilmast.

Eesti sai tuntuks hoopis eduka e-riigina. See mudel toimis 2019. aasta valimisteni, mil üks valitsusse saanud erakond seadis esimest korda kahtluse alla kõik meie edulood, nii meie laulva revolutsiooni kui ka tiigrihüppe. Meie väärtused. Nii meie endi hulgas kui ka mujal maailmas.

Kes olid presidendid?

Eestis ei otsusta president siseriiklikult küll palju, aga seda suurem on tema roll Eesti kuvandina välismaailmale. Siiani on meie presidendid kuvanud maailmale avatud ja edukat riiki – Meri tahtis meid teha eurooplasteks, Ilves viia meid maailma e-riigina, Kaljulaid on avatuse, nooruse ja sallivuse sümbol. Ainult Rüütel otsis sidet esimese ja teise Eesti vahel.

Millist presidenti otsime nüüd? Kas me oleme inimeste või ideede konflikti keskel? Hiljaaegu nii Eestis kui ka mujal maailmas toimuv tunnistab, et mitte kõik ei taha kiiret arengut. Või üldse arengut? See aga tähendab, et mõned erakonnad ei otsi presidenti ja tulevikusuunda Eestile, vaid eelkõige võetakse erakondlikke positsioone peagi ees ootavateks valimisteks. Mis aga tähendab, et esiplaanile on seatud ennekõike oma erakonna ja selle juhtfiguuride ambitsioonid.

Raimond Kaljulaidi mõtlema panev mõttemäng

Hiljaaegu avaldas sotsiaaldemokraat Raimond Kaljulaid Eesti Päevalehes arvamusloo “Kolme nädala pärast on peaminister Martin Helme”.

Artikkel algab sõnadega: “Hoiatan eesti rahvast. Kui kellelegi tundub, et Toompeal on viimastel päevadel seis presidendivalimiste ümber vaiksem, siis see on ekslik. Tegelikult punutakse seal intriigi, mille eesmärk on kukutada Kaja Kallase valitsus.”

Raimond Kaljulaid mängib mõttega, et intriigi eesmärk on teha Jüri Ratasest president ja Martin Helmest peaminister. Lihtne matemaatika ütleb, et see on naeruväärt arutlus, riigikogu ei saa kunagi selleks vajalikke hääli kokku. Paraku ei pruugita seegi kord presidenti valida riigikogus, otsustamisse sekkuvad ka valijamehed. Ja siis on tulemused märksa raskemini ennustatavad kui riigikogus.

Kui saabki olema aga nii, nagu arvab Raimond Kaljulaid, siis hakkame juba lähiajal elama riigis, mida juhib perekond Helme ja kus riigipea on vaid kummitempliks valitsejate käes. Sellist riigijuhtimist oleme juba kaks aastat näinud, kuigi natukene teises formaadis. Ja siis oli/on Eestil ka president, kes üritas erinevate jõudude vahel mingitki tasakaalu säilitada.

Üksmeel ja sihikindel tegutsemine

Ees on ootamas keeruline aeg, seda kogu maailmas. Mis saab Afganistanist, selgub alles siis, kui viimane liitlasvägede sõdur on sealt lahkunud – rääkigu talibid praegu mida tahes.

Kas muutuvad lihtsad afgaanid samasuguseks küberrelvaks Putini käes, nagu on iraaklased Lukašenkol? Siis hoidku end sõnakuulmatud naaberriigid, ennekõike Eesti ja Läti. Sest meie kaks pole veel karistushimulise karu kämmalt oma turjal tundnud.

Oli küll üks pronksine öö, aga seda ei anna tõenäoliselt võrrelda Leedu pagulaskriisiga.

Mis meid aitaks, kui pagulashordid küberrusikana Eesti poole suunatakse? Trafaretne vastus oleks – ainult üksmeel ja sihikindel tegutsemine nii sise- kui ka välispoliitikas, mitte isiklike ambitsioonide rahuldamine. Paraku ei kulge elu enam ammu trafarettide järgi, pigem ambitsioonide ajendil. Kummad seekord peale jäävad, selgub juba 30. augustil.

Elame, näeme.

Üks on aga kindel – iseseisvas Eestis on hea elada!