„Tuleviku tagab austus elukeskkonna vastu ja ühiskonna püsimine ökosüsteemi piirides. Austust on juurde vaja ja piirid oleme juba ületanud. Kas oleme suutelised muutma ühiskonna kestlikuks? Kui ei, siis pole meil tulevikku. Milline väljakutse tänases päevas!“
Nii kirjutab tuntud ökoloog ja loodusesõber, kauaaegne Tallinna loomaaia direktor ja praegune riigikogulane (SDE) Tiit Maran oma kodulehel. Seesama väljakutse kannustab teda endiselt – seda näitavad arvamusartiklid meedias ja tegevus näiteks Maaülikooli külalisprofessorina ja riigikogu keskkonnakomisjonis. Intervjuus Harju Elule rõhutab loodusmees, et metsa kestlikuks majandamiseks peaks see seaduses olema sätestatud nii, et meie puidu hektaritagavara ei väheneks, mets muutuks jälle süsiniku sidujaks ja elurikkuse seisund metsades paraneks. Paraku liigume just vastupidises suunas.
Millises seisus on Eesti metsandus hetkel?
See, mis toimub Eesti metsanduses, on hea peegeldus sellest, kuidas me ei suuda mõista maa taluvuspiire lokaalsel tasemel. Üleilmselt on eristatud üheksat taluvuspiiri ehk inimese keskkonnamõju määra, mida biosfäär suudab kompenseerida. Üheksast seitse oleme juba ületanud ja ainult osoonikihi puhul oleme heas olukorras. Eesti mõistes oleme samas seisus, metsatööstus on juba ületanud taluvuspiiri.
Kunagi oli meil üsnagi mõistlik ja jätkusuutlik metsakorraldus. Siis tekkis aga Eesti vabanemise järel tõeline kauboimetsandus. Riik aga hakkas õigusriigina järjest paremini toimima ning ühel hetkel muutusid seaduse piirangud laienenud puidutööstusele tõeliseks takistuseks neile eluliselt olulise toorme hankimisel. Siis laiendati seadusemuudatustega toorme kogumise võimalusi – lubatud raievanused viidi alla, lankide suurust ja paiknemist muudeti ja muud samalaadset. Selle tulemusel puidutööstus jälle kasvas ja kasvas. Suuremaks muutunud tööstusel tekkis jälle toormepuudus, aga seda leevendas Venemaalt ja Valgevenest imporditav puit. Ukraina täiemahuline sõda võttis selle ära. Nüüd on seis selline, et meie suureks kasvanud puidutööstusel pole Eestist nii palju puitu võtta, kui tööstuse samas mahus käimas hoidmiseks vaja läheks, rääkimata kasvamisest.
Millised on võimalused sellises olukorras?
Puidutööstus on väljapääsmatus olukorras. Sisuliselt on tööstusel kaks võimalust: kahaneda järelejäänud puiduvarule vastavatesse jätkusuutlikesse piiridesse või leida võimalust kaitse all oleva metsa arvelt edasi hingitseda.
Esimene on pikaajaline ja kestlik strateegia. Seda muidugi juhul, kui valitsus võtaks hea seista tööstuses töötavate inimeste eest, kes ülepaisutatud tööstuse kokkukuivamise tõttu kannatavad, ja algataks metsatööstuse kestlikuks kujundamise programmi.
Teine variant on jätkusuutmatu ja rumal. Paraku on praegune valitsus valinud just selle ja plaanib kaotada kaitsepiiranguid väärtuslikelt metsadelt, samas tagades, et majandusmetsas poleks metsatööstusele piiranguid väljaspool metsaseadust, nagu näiteks planeeringud või kohalikud kaitsealad.
Nii halvasti elukeskkonda ja maakogukondadesse suhtuvat valitsust pole Eestis varem olnud. Kliimaministeerium on eelkõige suure äri eest väljas olev majandusministeerium. Keskkonnapoliitikat viljelevat keskkonnaministeeriumit meil paraku pole.
Aga millises seisus on Eesti metsad?
Võtame kolm parameetrit aluseks. Esiteks: metsalinnustiku – metsa elurikkuse näitena – olukord halveneb. Teiseks: mets kui ökosüsteem, mis oma olemuselt on süsiniku siduja, on muutunud üleraiete tõttu CO2 allikaks. Kolmandaks,:metsa keskmine hektaritagavara väheneb ehk siis majandamine pole jätkusuutlik. Kokkuvõtvalt – kõigi kolme parameetri alusel on metsade seisund Eestis väga halb.
Metsa ökosüsteemi ei saa siiski vaadata vaid kolme eelneva tunnuse põhjal. Lisaks on tal oluline roll kliima stabiliseerimisel nii paikkondlikul kui ka üleilmsel tasemel. Seda on vaja arvestada.
Üleraie on meil toimunud pikka aega. Vaatamata sellele on retoorikas räägitud, et metsa on meil väga palju ja et ei raiuta üldse palju. Kui ühel hetkel ei olnud enam võimalik numbreid peita, sai selgeks, et nii RMK kui ka erametsa varud on väga nigelad – vaatamata paljude hoiatustele ja selgitustele. Aga eks ka nüüd proovitakse faktidele vastupidist väita.
Aeg-ajalt väidetakse, et meil on vana metsa veel korralikult. Loomulikult on, aga ainult sellepärast, et see on kaitsealadel. Majandatava metsa olukord on paraku vastupidine, see kajastub ka järjest enam laoplatsidel olevates puiduhunnikutes, kus noor mets on ülekaalus.
Palju meil siis metsa on? Ühed ütlevad, et liiga palju ja teised, et liiga vähe, ning numbreid, kui suurt protsenti Eestist metsad katavad, on välja käidud erinevaid…
Kui räägitakse, et pool või veidi enam Eestist on metsa all, siis on see õige vaid juhul, kui räägime metsamaast, mille alla käivad nii raiesmikud, noorendikud kui ka alla lubatud raievanust olevad metsad. Aga kui räägime raieküpsest majandusmetsast, siis sellega on väga halvasti. Nii et sellele küsimusele pole võimalik üheselt vastata. Kui raiesmikud, noorendikud ja alla raieküpsuse metsade on metsad, siis jah – pool Eesti maismaast on metsad. Kui aga räägime vanast metsast, siis seda enam palju väljaspool kaitsealasid pole.
Metsa kestlikuks majandamiseks peaks see seaduses olema sätestatud nii, et meie puidu hektaritagavara ei väheneks, mets muutuks jälle süsiniku sidujaks ja elurikkuse seisund metsades paraneks. Paraku liigume just vastupidises suunas.
Loomulikult on olulised ka metsa kultuurilised ja sotsiaalsed funktsioonid. Paraku defineerime aga metsa vaid läbi puidutööstuse toorme majandusmudeli. Majanduse arvestamine on loomulikult õige, aga selle ülimuslikuks tunnistamine tekitab kõikjal vaid frustratsiooni. Kui käia maakohtades, siis inimesed ütlevad, et see, mis toimub, on lihtsalt uskumatu. Maal on ikka väga raske kohalikule inimesele selgeks teha, et must on valge.
Mis ajast suur muutus tekkis, pööre aina rohkem majanduslike huvide poole? Mida nüüd teha tuleks?
Ma arvan, et põhiline pööre tekkis Heikki Kranichi ministriks oleku ajal (Kranich oli aastatel 1999–2002 Mart Laari teise valitsuse ja seejärel Siim Kallase valitsuse keskkonnaminister. Aastal 2002 sai ta keskkonnakirve auhinna suutmatuse eest tagada Eestis metsade ja looduskaitsealade kaitset – toim.).
Sisuliselt tuleks raiele tõmmata pidurit. Näiteks saab tõsta lubatavat raievanust, piirata raielankide suurust ning nende omavahelist paiknemist. Oleme samasuguses olukorras nagu kunagi põlevkiviga. Oli kaua ette teada, et kriis tuleb ja põlevkivienergeetika pole jätkusuutlik, aga midagi ei tehtud hetkeni, kui teisiti polnud enam võimalik. Tekkisid Ida-Virumaa sotsiaalsed probleemid, mida oli raske lahendada.
Sisuliselt on olukord sama metsaga, selle ümberkujundamisega peaks kohe alustama. Kindlasti keegi ütleb, et võrdlus pole õige, kuna mets on taastuv vara ja põlevkivi mitte, aga ei tohi ära unustada, et igasuguse taastuva varu üle ekspluateerimine viib samasugusele jätkusuutmatusele.
Kliimaminister Andres Sutt muutis hiljuti ootamatult Kristen Michali poolt täpselt kaks aastat tagasi allkirjastatud dokumenti, mis käsitles riigi kui omaniku ootust RMK-le. Mida sellest välja tooksite?
Rõhk on siin sellel, et metsa peab majandama võimaluste piires. Sellel sisutühjal sõnakasutusel saab olla vaid üks eesmärk: jätta RMK-le võimalus tõlgendada omaniku seisukohta nii, et metsi tuleb kaitsealadel raiuda nii palju, kui reeglid vähegi lubavad.
„Kliimaministeerium on eelkõige suure äri eest väljas olev majandusministeerium. Keskkonnapoliitikat viljelevat keskkonnaministeeriumit meil paraku pole.“
Tähtis on ka see, millised ootused on välja jäänud. Näiteks puudub kohustus säilitada ja taastada ohustatud liikide elupaiku, teha kindlaks põlismetsade ja vääriselupaikade asukohad, töötada välja indikaatorid seire arendamiseks metsade kui elupaikade seisundi hindamiseks väljaspool kaitsealasid, taastada ja hooldada ebasoodsas seisundis olevaid elupaiku ja pidurdada invasiivsete liikide levikut. Teisisõnu on välja jäetud konkreetsed ja sisult olulised tegevused, need on asendatud üldsõnalisusega.
Kliimaministeeriumi metsaosakonna juht on öelnud, et veel avalikustamata metsanduse arengukava jääb viimaseks, uuendatakse vaid metsapoliitika aluseid. Mida sellest arvate?
Kui võtame ära arengukavad, mis on ühiskondlik kokkulepe, millise poliitikaga me edasi liigume, siis see tähendab, et loobutakse kõige olulisemast töövahendist, mis võiks tagada metsade kestliku haldamise. Mille põhjal siis tulevikus kaugele ulatuvaid otsuseid tehakse, kuhu läheb meie metsandus? Arengukava kui strateegilise planeerimise töövahendit ei saa asendada metsanduspoliitika, mis annab küll äärmiselt tähtsad põhimõtted, aga ei muud.
1997. aastal vastu võetud metsapoliitika aluseid lugedes jõudsin veendumisele, et see on väga hea dokument, mis ei vaja parandamist. Töövahend, mis paneb paika põhimõtted ja loob selguse. Selle järgi on metsal nii ökoloogiline, majanduslik kui ka sotsiaalne väärtus. See on õnnestunud alusdokument, mille alusel koostada metsanduse arengukava. Ilma arengukavadeta tekib olukord, kus on küll põhimõtted, aga strateegilist planeerimist nende rakendamiseks pole.
Metsapoliitikast ei leia sõna „kliima“, aga kui selle põhimõtteid järgida, siis on kliimaga seotud väljakutsed metsanduses lahendatavad. Metsapoliitika avamise ainus põhjus saab olla soov muuta see puidutööstusele vastuvõetavamaks. Aga mets on midagi enamat kui tööstuse toore.
Lisaks tahab ministeerium loobuda iga-aastaste raiemahtude kehtestamisest…
Eksitav on väide, et soovituslikku raiemahtu kehtestada pole mõtet, kuna valitsus ei saa sundida metsaomanikku raiuma. Raiemahtude väljakäimine ei kohusta omanikku millekski, aga annab tööstusele orientiiri, kui palju on mõtet investeerida ja milliseid investeeringuid teha. Raiemahtu saab aga riik piirata läbi seadusesse kirjutatud metsa haldamise reeglite, täpselt samamoodi, kuidas ta varem on võimaldanud selle suurenemist.
„Aeg-ajalt väidetakse, et meil on vana metsa veel korralikult. Loomulikult on, aga ainult sellepärast, et see on kaitsealadel. Majandatava metsa olukord on paraku vastupidine.“
Just aastase raiemahu paika panemine loob tasakaalu puidutööstuse ambitsioonide ja ökoloogiliselt võimaliku vahel. Ideaalis peaks see tagama nii metsa juurdekasvu kui ka metsa muude hüvede säilimise. Ka avalikkus vajab kindlustunnet, et puidutööstuse ambitsioonid ei ületaks ökoloogilisi piire.
Omaette küsimus on see, kui ausad ja sisulised on analüüsid, millel kehtestatud raiemaht põhineb.
Millised sammud peaks astuma, et looduskaitses ja metsanduses hakkaksid puhuma uued tuuled?
Kõige rohkem häirib mind poliitikas üldse ja rohepoliitikas eriti, et seda tehakse üle inimeste peade. Et mis need inimesed teavad, räägime tööstusega ja analüütikutega… Aga inimesed on esmatähtis eesmärk. Me ei tohi vahendeid ja eesmärke sassi ajada: majandus ja tööstus on vaid vahend; inimene, kogukond ja elukeskkond aga eesmärk. Meie inimesed ei saa enam aru paljustki, mis seotud biosfääri ja elukeskkonnaga, sest elame tegelikust elukeskkonnast näiliselt eemal tehiskeskkonnas. Keskkonna- ja loodushariduse arendamine, laiemalt looduskultuuri edendamine on ülimalt oluline. Siis suudab ühiskond mõistlikult otsustada. Paraku just selle poole pealt on peetud võimalikuks suures mahus kokku hoida.
Kui keskkonna- ja loodushariduse rahad võtame ära, siis olukorras, kus meil on vaja inimesi, kes saavad keskkonnast aru, on meil järjest vähem ja me hakkame ühiskonda kujundama ökoloogiliselt rumalaks. See on ääretult lühinägelik poliitika.
Mida peate oma suurimateks kordaminekuteks, sh loomaaia direktorina?
Mul ei olnud kunagi plaanis loomaaia direktoriks saada – see lihtsalt juhtus. Samamoodi ei olnud mul plaani saada riigikogu liikmeks – see lihtsalt juhtus.
On palju, mille üle mul on hea meel.
Mul on hea meel, et loomaaia juhina sain lahti rääkida, kuivõrd oluline on loomaaed loodushariduse, loodushoiu ja teadustegevuse edendamisel – et loomaaed peab kandma ideed hoolivusest kõikide eluvormide, sh ka inimese vastu.
Mul on hea meel, et saime naaritsaga üht-teist ära teha. Euroopa naarits on üks ohustatumaid pisikiskjaid maailmas. See, mis Hiiumaal ära on tehtud, mis loomaaias on tehtud, ja mida praegu Saaremaal tehakse, on muutunud teistele riikidele eeskujuks – algul öeldi, et see on lootusetu. Kogemused Hiiumaal on olnud olulised teenäitajad samalaadsetele ettevõtmistele Hispaanias, Prantsusmaal, Saksamaal jne.
Hiiumaa lugu on pikk – algul püüti välja võõrliik mink ja seejärel 16 aasta jooksul asustasime sinna naaritsat. Nii tekkis seal saareline naaritsa populatsioon. Praegu tegeletakse Saaremaale loodusliku asurkonna loomisega.
Tallinna loomaaeda aitasin luua naaritsate paljunduskeskuse, mis siiani toimib. Naaritsaga tegeleb nüüd juba järgmine põlvkond edasi.
On hea meel, et olen saanud ülikoolides lugeda üliõpilastele looduskaitse bioloogia kursust ning osaleda rahvusvahelises looduskaitses.
Millised on tulevikuplaanid? Mida tahaksite veel ära teha?
Ei oska öelda. Asjad tulevad minu juurde. Tahaks kirjutada raamatuid, aga praeguse töö kõrvalt on see täiesti võimatu.
Praegu on põhitähelepanu seadustel, mis on seotud elurikkuse ja keskkonnaga, natuke naaritsategevust juurde ja inimestele rääkimas käimine, loodusharidus.
Keskne teema, mis puudutab, on looduskultuur. See on kultuuri osa, mis tõlgendab looduse tähendust meie jaoks, sellega peaks tegelema, seda riiklikul tasemel arendama, aga paraku on see tihti jutt kurtidele kõrvadele. Kui elame ainult majanduslikus ja linlikus mullis, siis on meil väga raske teha otsuseid, mis meil jätkusuutlikkuseks on vajalikud.
MEES ISEENDAST
Kes on Tiit Maran?
Olen Tallinnas sündinud linnapoiss, kes oma rübliku- ja noorukiaastate suved seikles isa loodusfilmigrupiga igal pool Eestis, kogedes suurt elurikkust meie maal, aga mis veelgi olulisem – vanade tarkade loodusmeeste ja -naiste jutte ja suhtumisi elukeskkonda. Tudengipõlves lisandusid iga-aastased mägi- ja kõrbematkad endise Nõukogude Liidu aladel.
Lõpetasin Tartu ülikooli diplomiga kui bioloogia- ja keemiaõpetaja ning keskkonnakaitsja. Pärast Eesti vabanemist kaitsesin ühena esimestest teadusmagistrikraadi zooloogias, hiljem doktorikraadi ökoloogias.
Enamiku oma elust olen olnud seotud Tallinna loomaaiaga. 1993. aastast olin loomaaia teadussekretär ja 2007. aastast ka teadusliku liigikaitse labori juhataja, aastatel 2016–2023 direktor. Mu tegevuse põhikese on olnud Euroopa naaritsa kui maailma ühe enim ohustatud pisikiskja kaitse ja taastamine. See on kaasa toonud palju rahvusvahelist tegevust.
Muu töö kõrval olen olnud tegev CITESi ehk Washingtoni Konventsiooni teadusnõunikuna juba enam 40 aastat. See on aidanud mõista, kuidas toimib rahvusvaheline keskkonna- ja looduskaitsepoliitika.
2023. aastal avasin oma elus ootamatu lehe. Osutusin sotsiaaldemokraatide nimekirjas riigikogusse valituks. Saadikuna keskendun eelkõige elukeskkonna probleemidele.
Viimased kümmekond aastat on mind süvenevalt saatnud mure selle pärast, miks meie praegune kultuur, ühiskond ja tsivilisatsioon käituvad niivõrd ennast ning teisi eluvorme hävitavalt.
Mida muud mulle meeldib teha? Kindlasti matkata inimradadeta looduses, uidata süstaga mööda veeteid, puhata oma pelgupaigas Hiiumaal, otsida põnevaid eluvorme loodusest ning neid fotodes jäädvustada, kuulata vanu elutarku inimesi maakohtades ning lugeda ja mõtiskleda…
Allikas: www.tiitmaran.ee
