„Eesti on kindlates kätes!“ Selline oli Reformierakonna loosung enne riigikogu valimisi 2023. aasta märtsis. Töötas! Reformierakond võttis 101-st parlamendikohast 37, suurimad rivaalid EKRE (17) ja Keskerakond (16) said kahe peale kokku vaid 33 kohta.

Nüüd, mil Kaja Kallase kolmandal valitsusel on täitunud esimene valitsemisaasta, tundub üha enam, et Eesti ei olegi nii kindlates kätes. Reformierakonna ja tema esileedi populaarsus on langenud väga magedale tasemele. Vähemalt Eestis. Rahva hulgas, kes ta valis.

Siiski ei saa öelda, et midagi enne valimisi lubatust ka tehtud pole. Eesti riigi kaitse-eelarve ületab 2024. aastal esimest korda kolme protsendi piiri, olles SKP-st 3,2 protsenti. See tähendab, et panustame riigikaitsesse 1,3 miljardit eurot ning nelja aastaga 5,6 miljardit eurot. See on meie valitsuse lubatud investeering kindlatesse kätesse. 

Lisaks on käivitunud 30 aastat räägitud haridusreform, Eesti riik läheb üle eestikeelsele haridusele, käima on lükatud tuuleparkide arendused. Keila–Paldiski vahel elavad inimesed on öösel ärgates ehk märganud suuri tiivikuid, mis sõidavad öösiti Pärnu poole, kuhugi Tõstamaa kanti. 

Toimunud on ka taasiseseisvunud Eesti ajaloo suurim pensionitõus, 2023. aastal tõusis keskmine vanaduspension 17,6% ehk 595-lt eurolt 700 euroni ning käesoleva aasta aprillis veel 10,6% ehk 774 euroni.

Seda kõike polegi nii vähe.

Meeskond, kuhu te ennast peidate?

Vaatamata tehtule sajab Kaja Kallase pihta kriitikanooli vasakult ja paremalt. Peaminister vabandab tavatult palju oma tegude ja tegematajätmiste pärast. Kui millegagi või kellegagi võrrelda siis – sama palju vabandas ehk ainult Jüri Ratas. Aga seda EKRE tegude pärast. Kaja Kallase vabandamised puudutavad kõige rohkem riigieelarvet, õigemini selle halba seisu. Järgmisel aastal ähvardab puudujääk kasvada kuni viie protsendini. 

Valitsusjuht vastutab kõigi eest riigis. Aga valitsus on siiski üks meeskond, ei koosne ainult pea-, rahandus-, kliima- ja kaitseministrist. Kuigi uudiseid jälgides pahatihti selline mulje jääb. Et meil on vaid nimetatud ministrid. Seda enam, et nüüd astus tegelikku põhjust välja ütlemata tagasi regionaalminister Robin-Hood-Madis-Kallas. Öeldes vaid, et tahab rohkem aega koos perega veeta. Nagu olnuks talle uudis, et ministri amet tähendab rakkes olemist 24/7. Või on Madis Kallas lihtsalt saritagasiastuja? Sama tegi ta ka Saaremaa vallavanemana koroonakriisi haripunktis.

Kuhu on kadunud majandusminister?

Riigi rahakott on tühi, sest majandus ei edene. Aga mis selle aasta jooksul on teinud majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalo, et majandus edeneks? Siinkirjutaja mäletab vaid kahte Riisalo fopaad. Et mitte öelda puusse põrutamist. Vahetult enne vabariigi aastapäeva tuli majandusminister avalikkuse ette ideega personaalsest riigist ehk meie e-riigi kuvand järgmisele tasemele viia. Idee teokstegemiseks soovitas ta riigil 200 miljonit laenu võtta.

„Personaalne riik pole Riisalo idee, see segasevõitu IT-kontseptsioon on Eesti 200 programmis olnud juba aastaid. Probleem, mis pildi koledaks teeb, on samas ilmne. Kuna Eesti 200 sponsor on IT-ärimees Priit Alamäe, siis selles komplektis paistab asi nii, et võtame laenu ja tellime Alamäe käest personaalse riigi teoks tegemise,“ kirjutas 17. veebruari Postimehes ajakirjanik Mikk Salu. 

Igal juhul astus Riisalo oma esimese fopaaga sügavasse ämbrisse. Idee polnud tema oma, aga jamad, mis sellega kaasnesid, said vägagi tema omaks. 

Ega minister Riisalo teinegi väljaaste paremini läinud. Mõne nädala eest tuli ta avalikkuse ette mõttega kaotada ära töötutoetus, täpsemalt nimetada see ümber töötuskindlustushüvitiseks, mida hakkab saama senisest vähem töötuid, ka lühema aja jooksul. Nii lootis minister kokku hoida kuni 60 miljonit eurot. Õige ta on – kes senti ei korja, see eurot näe. Paraku oli sellel ideel väga palju vastaseid, ennekõike töötukassa ja ajakirjandus. Õigusega. Ega töötute arvelt Eesti riiki rikkaks ei tee. Targem on töötud tööle panna. Leida neile sügavmõtteline töö.

Vaatamata tehtule sajab Kaja Kallase pihta kriitikanooli vasakult ja paremalt. Peaminister vabandab tavatult palju oma tegude ja tege-matajätmiste pärast. 

Milline on sügavmõtteline töö?

Nii lahkuv kaitseväe juhataja Martin Herem kui ka kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm kõnelesid hiljaaegu üsna avameelselt, et sõjaliste kulude osakaal Eesti riigieelarves on kasvanud küll 3,2 protsendini, aga juurde oleks vaja vähemalt ühekordselt veel 1,5 miljardit. Ehk pea kümme protsenti meie riigieelarvest. Seda just laskemoona soetamiseks. 

Pole põhjust sõjandusekspertide sõnades kahelda. Kui me praegu riigikaitsesse raha juurde ei pane, siis varsti võib olla hilja. Me lihtsalt peame seda tegema, et Eesti riik püsiks. Eesti riigil ei ole sellist sügavust nagu Ukrainal, et taganedes võiks aastaid sõda jätkata.

Me teame, et suures osas need maksud – käibe-, limonaadi- ja automaks, aktsiiside tõusud jne – lähevad riigieelarve lappimiseks, millesse suurima augu on löönud sõjakulud. Ma ei pretendeeri originaalsusele, kui käin välja idee kehtestada sõjamaks. Sama mõtte ütles meie lehes majandusekspert Raivo Vare. 

„Olen sõjamaksu kehtestamise poolt. Ja seda peamiselt kahel põhjusel. Esiteks teame, et julgeolek on meie kõige fundamentaalsem probleem. Õpetajate palkadest ja kinnisvaraturust pole mõtet rääkida, kui on algamas sõda Venemaaga või veel hullem – Vene okupatsioon. Teiseks – sõjamaks lõpetaks ümberringi kostva jauramise, et kogu meie kulude kasv on seotud sõjaga Ukrainas. Tegelikult see nii ei ole. Eelarve kulude poolele lisandus miljard, sellest vaid 400 miljonit läks kaitse- ja julgeolekukulude reale. Kuhu kulub ülejäänud 600 miljonit? Ei tea! Selle pärast ei seoks ma sõjamaksu ainult Ukraina, vaid laiemalt Eesti riigi julgeoleku tagamisega,“ rääkis Raivo Vare 19. jaanuari Harju Elus.

Kui valitsus ei taha teha seda, mida soovitavad mitmed eksperdid ehk kehtestada sõjamaksu, siis küsigu inimestelt. Küsigu sõjaprintsess oma suurimalt armeelt, oma rahvalt, kellele ta lubas Eestit hoida kindlates kätes! Küsitlusi viiakse ju läbi alatihti – kas seekord on peal Kallas ja all Helme? Või on see vastupidi? Miks ei võiks siis ükskord ka küsida: kas oma riik on meile tähtis? Kas vabadus on meile kallis? Kas oleme nõus ajutise sõjamaksuga? 

Küsigu või samade inimeste abil, kes seal töötukassas arvel on! See on väga sügavmõtteline töö. →