Eleringi kallis plaan
rajada Eestile veel kaks elektrienergia välisühendust, EstLink 3 Eesti ja Soome vahele ning
Eesti-Läti vahele veel neljas ühendus, tekitab nii mõneski küsimusi – kas meil pole välisühendusi juba piisavalt?
Paar põlvkonda tagasi oli Eesti elektrisüsteem mitte küll päris lapsekingades, aga ka mitte kõige usaldusväärsem. Puudus kogemus ja puudusid tööriistad selle süsteemi laitmatuks toimimiseks ning loota ei saanud ka naaberriigile, kellega ühenduses olime.
Praeguseks on elektrisüsteem küll oluliselt keerulisem rohkemate tarbijate ja tootjate, vabaturu ja taastuvenergia eesmärkide tõttu, kuid see on ka palju usaldusväärsem. Eelkõige tänu ajas tekkinud teadmistele ning süsteemi parematele juhtimisvõimalustele. Samamoodi on Eesti ja Baltimaad ennast veel tugevamini ühendamas Mandri-Euroopaga, kellega meil on sarnased väärtused ja huvid ning kellele saab loota, kui endal abi vaja läheb, isegi siis, kui need juhud on harvad.
Kas välisühendusi ei ole juba küllalt?
Praegu on Eestil Lätiga kolm elektriühendust ja Soomega kaks. Mõlema naabriga on meil ka ühine gaasitoru. Võib tunduda, et ühendusi on lähemate naabritega juba küllalt, miks neid on juurde vaja, miks mitte naaberriikidest kaugemale vaadata? Või miks mitte toota kogu energia ise.
Uusi ühendusi on tarvis eelkõige varustuskindluse tõttu. Kõik me eeldame, et iga kord lülitit vajutades süttib lambis tuli, et ärkab ellu arvuti või televiisor. Isegi kui me eelistame neid näiteks kõrge elektrihinna tõttu mitte sisse lülitada, peab meil selleks alati võimalus olema. Varustuskindlus seda võimalust tähendabki. Täiendavad ühendused võimaldavad energiat transportida mujalt siis, kui meil mingil põhjusel endal seda pole, kuskil on remont või midagi on katki.
Samal ajal on muutumas ka viis, kuidas elektrienergiat toodetakse. Kui varem käis see Ida-Virumaa tehastes, siis rohelise energia tootmine tuulest ja päikesest on hajutanud tootmise üle kogu Eesti, Euroopa ja maailma. Kahjuks pole tuul ja päike meid kogu aeg toetamas ja nii võibki juhtuda, et elektri tootmise küsimuses ei ole Eesti igal ajahetkel isemajandav. Täiendavate ühenduste loomine võimaldab importida elektrit just sellest asukohast, kus selle tootmine parasjagu kõige paremini õnnestub, kõige ökonoomsem on.
Muutumises on ka viis, kuidas elektrienergiat tarbime. Soojuspump ja elektriauto on energiatõhusad, kuid suurendavad elektritarbimist. See pole üldse paha, kuid suurem tarbimine ja keskkonda enam arvestav tootmine tingib vajaduse ühendada võrku veel enam tootmist ja salvestust, tehes elektrivõrku suuremaks.
Rae, Kiili, Saku ja Raasiku valla territooriumid on ühed tihedama tarbimiskoormusega piirkonnad Eestis, kus tulevikus on ette näha kiiremat elektritarbimise kasvu võrreldes ülejäänud Eestiga.
Mis juhtub minu aia taga?
Uued välisühendused ei pruugi olla ainult riigipiire ületavad veealused kaablid või õhuliinid, vaid need võivad tähendada ka muutusi mujal, maismaal asuvas elektrivõrgus. Selle heaks näiteks on kolmanda Eesti ja Soome vahelise elektriühenduse EstLink 3 projekt, mille rajamiseks on vaja rekonstrueerida sadu kilomeetreid olemasolevaid elektriliine, lisaks rajada veel ka uusi.
Tekib küsimus, miks uued liinid ja alajaam on planeeritud just Rae, Kiili, Saku ja Raasiku valla territooriumile? Nimelt on need piirkonnad ühed tihedama tarbimiskoormusega piirkondadest Eestis, kus tulevikus on ette näha kiiremat elektritarbimise kasvu võrreldes ülejäänud Eestiga. Elektritransport ja tehnoloogiate elektrifitseerimine põhjustab täiendava koormuste suurenemise. Olemasolev võrk aga ei ole suuteline üle kandma suuri võimsuseid ja elektrisüsteemi mudeldamise tulemusena on leitud parimaks võimalikuks ülekoormuste leevenduseks täiendava alajaama rajamine koos olemasolevate Kiisa ja Aruküla alajaamade ühendusega.
Kohalikus vaates tekib täiendav kasu Harjumaa piirkonnas, kus tehakse palju investeeringuid ning kus pakutakse paljudele tööd. Ei tohi tekkida olukorda, kus mõni investeering jääb ära elektrisüsteemi kitsaskohtade tõttu. Samuti võimaldab uue liini rajamine olemasoleva võrgu optimeerimist, koondades olemasolevad liinid samadele mastidele. See võimaldab tiheasustusele liiga lähedale jäänud ajaloolised elektriliinid demonteerida ning suurendada elektriohutust.
Leidmaks parimat asukohta uuele alajaamale ja kõige sobivamad 330-kilovoldise õhuliini trassikoridorid, on Elering esitanud riigi eriplaneeringu taotluse regionaal- ja põllumajandusministeeriumile. EstLink 3 projektid valmivad plaani kohaselt 2035. aasta lõpuks ning Tallinna ringliin koos alajaamaga saab valmis viis aastat pärast planeeringu kehtestamist, eeldatavasti 2033. aasta lõpuks.
KOMMENTAAR
Ei ole lõpuni kindel
Aimur Liiva , Kiili vallavanem
Uute liinide vajadus lähtub eeldusest, et tavaliste asemele tulevad elektriautod ja ka muu tarbimine pidevalt suureneb. Ja kordades. Kas see ka päriselt nii läheb, ei ole lõpuni kindel.
Kindel on aga, et täiendavad 80 meetrit laiad liinikoridorid ei ole see, mida inimesed heameelega tiheasustuse lähedal näha tahaksid.
